Hüvasti hooaeg 2016

2016 sai juba peaaegu kuu aega tagasi ära saadetud, kuid hooaja saab alles siis loetuks pidada, kui saan kõik oma võistluste mustandid lõpetatud ja kirja mõtted ning emotsioonid. Neid viimaseid jagus eelmine aasta üsna palju. Siit tulebki minu imeliselt pikk 11+ looga lugu võistlustest, mis on jäänud kajastamata. Tuleva aasta olen hoolsam ja ei tee aasta lõpus pea 6000sõnalisi postitusi ! 🙂

Kindlasti jääb kõige eredamalt lõppenud hooajast meelde Hispaania EM, kuid väiksemaid suhkrutükke oli palju, alustades Kreenholmi xdreamist ja lõpetades Kallavere Libahundiga. Terve hooaeg oli mure nö sportlaste haiguse mononukleoosiga, mis oleks küll mandliopiga pidanud kindlalt likvideeritud olema, kuid nagu sügisel tagantjärgi välja tuli, siis nii polnud. Tegemist oli (on) juba “kroonilise” mononukleoosiga, mis tähendas, et enamus võistluste eel käis paanika, kas ma jaksan ja kui palju. Pidev palavik ning väsimus ei kadunud kuidagi, äkki Punase Kuke aasta muudab asja.

Järgmiseks hooajaks on kindel plaan rogaini MM Lätis. Võistlemas näeb kindlasti ka XT rogainidel, Xdreamidel, erinevatel jooksukatel ja rogaini pühal üritusel TAOKil.

SEB TALLINNA MARATON 21.09.16

Kahjuks maratoni mul veel joosta ei lubatud asfaldil, kuid poolmaratoni võib ikka.Terve see nädalavahetus oli meie jaoks suuuuur jooksupüha. Pere peale üle 100km. Laupäeval jooksid õeraasud koos isaga 10km. Ega ma niisama ei jäänud ka koju istuma, võtsin fotoka ja pudeli vett ning läksin raja äärde. Õnneks uus rada oli tehtud teistsuguseks ja sain joosta lõigates ühest kohast teise ning toetada neid nii 3-4korda vähemalt. Pühapäev hakkas juba suuremate jooksuga. Ema läks oma esimesele maratonile. Ei saa mainimata jätta seda, et maraton on puhas vaimne tegevus. Kui inimene suudab joosta maratoni läbi nii, et healjuhul 5 jooksutrenni teinud aasta jooksul (okei paar võistlust ka) ja lisaks ostab ta ka uued tossud, millega ta pole kordagi jooksnud, siis jah, füüsilise ja treenitusega on üsna vähe pistmist antud juhul 🙂 Ei,ta oli tubli, minus räägib lihtsalt kadedus, et tema sai maratoni joosta ja mina mitte.

Nüüd aga põnevama asja juurde, poolmaraton. Ah, et miks huvitavam? Sest tegemist oli järjekordse põneva heitlusega isa ja tütre vahel. Muidugi käis enne võistlust vaimne terror,  “Sa oled täna kindlalt kiirem”, “mul tervis nii halb”, “kui kuuled kiirabi häält, siis mind viiakse ära”.

Enne starti viimased Norra suusataja tegevused ehk Ventolin sisse ja jooksma. Minu suurim hirm oli see, et äkki hakkavad pihta jälle kõhukrambid. Esimene pool möödus rahulikult. Peale esimesi kilomeetreid slaalomit inimeste vahel, sain lõpuks enda tempo ja rahulikult joosta. Võib olla isegi liiga rahulikult, kuid peaasi, et tervis ja enesetunne oleks korras. Pöördel nägin, et isa on umbes minuti kaugusel, seega ei saanud kuidagi tempot alla lasta, pigem ikka tõsta, kuid energiat selleks hakkas juba väheks jääma. Tallinna Ülikooli juures, kus on vähem kui 2km lõpuni tuli selja tagant lause “kuidas on tunne, kui viimasel hetkel jookseb sinust mööda vanamees?!?”Muidugi ütles seda see VANAMEES——————–>

No ega just parim tunne pole jah, tänan küsimast kallis issi. Ja siis see, mis läks lahti, oli üsna kole. Kaks astmaatikut, kellel kohekohe hakkab hing kinni jääma hakkavad võidu jooksma. Üks hullem põikpea kui teine ja ega üksteisele kaotada ei saa. Üks lisas tempot, siis lisas teine ja nii kuni Postimajani, kus tuli tõsta korraga tempot. Tädi veel helistas pärast isale, et kuidas on, kuna kui ta tuli poest välja, jooksid kaks kollast särki teistest niimoodi mööda, et ta ei jõudnud karjudagi meile kui juba olime liiga kaugel selleks. Hakkasime lähenema vabakale. Enam ei saanud mõelda sellele, et hing on kinni ja õhk läbi ei käi. Tuli lihtsalt tuimalt vajutada. Parem kukun siia asfaldile, kuna ega isa nii külma südamega ka pole, et mu sinna asfaldile jätaks. Isa läks 3m minust ettepoole. Mulle aga karjus vana klassiõde rajakõrvalt, mis andis lisaenergiat. Nii, et viimased kurvid, enne lõpusirget võtsin ma need 3m, mis olid tohutult rasked, järgi. Nüüd tuli aga lõpuspurt munakiviteel. Kui vaid kellelgi oleks sellest lindistus. Kaks hullu jooksevad täielikku slaalomit, et inimestest mööda põigelda ja enne finišisse joosta. Täpselt nagu filmis kui “mingi ilus lihastes meesnäitleja” proovib rahvarohkes kohas pätti kinni püüda ja jookseb teistest mööda nagu tuul. Ja mis oli kogu selle pingutamise tulemus? Rahulik poolmaraton oli rikutud mõttetult kiire lõpuga. Hing oli mõlemal kinni. Kõige hullem aga ootas meid ees. Me saime täpselt sama aja. Ma ei tea kui tõenäoline see on, kuid lõpuprotokollis on meil sama aeg. Ju hakkas korraldajatel lihtsalt kahju, et tütar võitis vanamehe ja panid samad sekundid. :). Naisjuunioritest II-koht ei kõla ka halvasti !

PÄRNU öine XDREAM 30.07.16

Kohustuslik kollane helkurvest seljas ning aeg linnapeale lõbutsema minna. Start Pärnu rannas, kus kõrval valmis suve suurima joomafestivali lava. Alguses juba hakkas fantaasia tööle, sest stardi suund oli merepeale. Kui lollid saavad kohtunikud ikka olla, et lasevad kõik võistlejad merre ühte punkti, mitu korda nad ikka sama viga ühel hooajal teevad.   Kuid kus sa sellega, enne starti sai avada väikse kaardi, kus oli esimene punkt meres ja järgnev paviljoni juures,kus sai juba terve raja kaardi.

Üks korralik ettevalmistus võistlusteks

Enne õiget kaarti pidi muidugi võistlejad välja vihastama. Pea 600 inimest jooksevad merre punkti järele, mõte ju hea, aga kui saadetakse 600 inimest nii kaugele, et enamikel juba ülepea, siis see oli kuradi loll idee. Teades Pärnu randa, siis tuleb ikka korralikult minna, et ujuda saaks, seega oleks normaalne ja inimlik olnud, mitte panna seda poolele teele Kihnu. Samuti teades paljusid võistlejaid, keda tabab peale starti ajudekaotus, siis košmaar oli oodatav. Esimesed sammud vees olid toredad, palju emotsioone ja inimesi. Üsna pea oli vesi juba nabani ja siis ka ülepea. Kuskilt hakkasid tulema metsikud lained, mis tähendas, et ma hoidsin kümne küünega võistkonnakaaslastest kinni. Punkt oli päästeparve peal, kus päästjad olid alguses üsna heatujulised ja isegi filmisid. Hiljem nende silmades oli aga hirm ning telefonid läksid ka üsna kiiresti taskusse tagasi. Titanic Hunnikus inimesi üksteise kallal rabelevad kes punkti saab .Ühte last pressiti juba paadi alla, kuni Siiri Mere tõstis häält, sest see oli tõesti kole vaatepilt. Minu jaoks täielik möödapanek korraldajate poolt (okei, Kreenholmi bläkki nad ei suuda ületada, muutes kohta, kus aeg pannakse kinni). Üsna palju oli hiljem kuulda ka tõsiasja, et lambid enam ei tööta, sest keegi ei uskunud, et lambid võiks märjaks minna.

Ma olin juba üsna närvis, eriti sellepärast, et minu suurim hirm on vesi. Pläterdades jooksime kaardini ja meid ootas eraldi jooks. Mina valisin neist pikima raja, mida jooksin koos Õuesõpe sega liikmega. Samm oli tal pikk ja ega ma ei saanud maha jääda,  mulisedes möödusid punktid kiirelt ja juba olime ühises punktis. Jooks rattaalasse ja aeg hakata pedaali vajutama. Minu jaoks raskeim ala, muidugi saan ma siin süüdistada alati ratast 🙂 Esimest korda sain öelda isale, et tempot lisaks, sest ma JAKSASIN tempos püsida. Siis tuli aga punkt keset Rääma raba. Vot see oli tore müttamine kui pool jalga vajub kuhugi teadmatusse.

Edasi tegime võib-olla väikse vea, kui valisime kummihunniku punkti minnes suure tee asemel väikse teerajakese prügimäe kõrval, kus polnud võimalik sõita. Järgnevalt tuli tuimalt sõita järgmisesse kohta, kus hakkas pihta valikorienteerumine aerofoto järgi. 9st punktist tuli valida 4 ja valiku otsus tuli üsna kiirelt, meile tundus vaid ainuõige otsus minna 66->65->64->61. Sihid olid üsna hästi loetavad, väike mure tuli 64 minnes, kus isa tahtis nats varem sisse minna ja ma hiljem, kuid lahkheli sai natukese aja pärast parandatud. Rattaga edasi minnes punkt 21 valisime me ebapopulaarse teevaliku. Olime ainukesed pimedas metsas, kes väntasid ja mõtlesime juba, et kas tõesti me oleme nii taga, et kedagi lausa pole siin? Kui punkti poole jõudsime hakkasid helendavad tulukesed paistma. Punktis oli päris suur seltskond juba kogunenud ja ka need, kes olid ennist meist mööda kihutanud. 23 oli küll ära määratud tee, mis pidi sõita, et ei tekiks õnnetusi kitsal rattateel. Kuid nagu ikka, miks on tehtud eraldi kaardid ja reeglid.

Järgnev oli aga mõnus pähkel, joonorienteerumine. Juba alguses puuallee leidmine tõi tõsiseid raskusi. Eks oli juba korralik uneaeg peal ja aju ei teinud enam päris seda, mida soov oleks. Järsku kogunes aga korralik grupp ning ette sai võetud rahulik sörkjooks mööda joont. Enamus aega läks korralik loha juba, kuid majade juures oli segane koht, kus punt läks kaheks. Isa tegi õige otsuse ja läksime veel kontrollisime aia otsa, kust leidsime ka punkti. Sealt läkski väiksem punt edasi ja väikse oja juures sai tehtud paari lolle otsuseid, kuid vähemalt saime kõik vajalikud punktid kätte.

Rattarallil tegime spioonitööd ning kuulasime põliseid pärnakaid, kes teadsid esimesi punkte juba peast. Vaatetorni juures jäime aga pundist maha ning siis tegime väikse vea. Saime sõita läbi korralikkust peomeeleolust, pigem oli juba tegemist selle hetkega, kui keegi ei jaksa enam püsti seista ja aeletakse mööda seinu. Juhuse tahtel leidsime üles viimase rattapunkti.

Ilus kanuusõit kuupaistsel Pärnu jõel ja rahulik kulgemine vaikselt tõusva päikse ajal, kus isa sai kiired jooksud tehtud tööstuse piirkonnas ning Vanglasse. Iga liige pidi võtma jälle kolm punkti seina peal näidatud kaardi järgi. Ma sain kiirelt punktid võetud, aitasin veel isagi ja lõpusirge. Enne lõppu veel väike künka otsa ronimine ja ideaalis ka kaubanduskeskuse aknast suurele padjale, kuid meie ajaks oli see läinud katki, nii et jäigi üle finiš.

Rajal 6h ja 47min, korralik koht ning meeleolukas öö Pärnus.

Libahunt 6h, Kallavere 22.10.16

Libahunt, kus ma viimast aastast sain veel JJ19 olla. Üsna masendav ikka kui kiiresti aeg lendab. Alles me võitsime JJ14 klassi. Kuna ükski noor vaba ei olnud, siis läksin rajale Heleriga. Võistkonna vanus 28 on vast ühe rogainija ideaalne vanus, kui mitte öelda, et isegi natukene noor. See ei tõotanud võimalust väga head tulemust teha,kuid siiski hindaks tulemust erakordselt edukaks ! (65.koht 161.võistkonnast). Nüüd aga algusesse tagasi.

Meie plaan oli rajal lõbutseda ehk teha ring, kus saaks võimalikult palju lisaülesandeid ja mis oleks loogiline. Mitte päris selline, et tuimalt mööda teid ainult lisaülesande punkte noppides, vaja oli tulla ikka medalikohale klassis JJ19. Medalijaht algas foto-orieneerumisega mööda Maardut. Tegime koostööd Isa-Helena tiimiga ning 20min olid objektid leitud ja aeg edasi minna.

Alguses tabas muidugi tüüpiline stardieelne paanika, kui ei saa aru kus on põhi/lõuna ja kus kurat meie asume. Seekord polnud kedagi mind kõrvalt parandamas ka, kuid vähemalt teadis alati Heleri kuhu punkti me lähme ja kus punktis oleme. Läksime enne lõunasse ehk 24-28-29-48-lisaülesanne. Sellel väiksel lõigul saime juba igasugust maastikku: pilliroos jooks, jõe ületus, soo, asfalt, tühermaa, vana raudtee.   Ei kujutanud ette, mis maastik veel võiks olla. Lisaülesandes sain kanda oma väikest armast õde, kes polegi enam nii väike ja massi korralikult. Kahe selja vahel tuli kanda pallikest.

Heleril läks sellega natuke tuju paremaks ja tuli hakata uuesti kummiga jooksma. 57-66 korralik tööstusala koos kaksiktornidega. Selle punktiga oli juba lõbus aknast sisse ronida. Ega keegi ei pannud tähele, et tagant sai ka sisse. Ronimine igastahes lõbusam. Olnud kuidagi sisse roomanud sinna prügihunniku otsa, siis teine mure oli punkti võtmine. Heleri ei ulatanud ja kui ma ta sülle võtsin, oli tal raskusi pulga panemisega jaama. Igav ei hakka kunagi kui pikkust alla meetri 🙂

30-61-50-42-32-38-84- 60-41 Etapil sain korralikult kõrgusjooni lugeda ja orienteerumist harjutada nii, et keegi kõrval vingub. Eks ta hakkas vaikselt väsima ja vastikult järsud nõlvad asja lihtsamaks ka ei teinud. Vähemalt sai alati motiveeritud sellega, et kohe kohe tuleb lisaülesanne, kuid sellel lõigul kahjuks polnud ühtegi.38-84 vahel oli meil lõbus ja sai valjult üle tühermaa jalutades laulda (loe:karjuda)  “I like to move it, move it”. Hiljem muidki eriti tobedaid ja eriti nõmedaid laule.

Õnneks olime jõudnud lõpuks lisaülesandesse, kus tuli ikka üsna kõrgest nõlvast veeretada üles autokumm. Heleri suures ekstaasis mõtles, et saab ise teha. Üsna pea aga mõistis, et see on liiga raske. Juba üles ronimine ise oli piisavalt raske. Käelihased andsid mõnuga hiljem tunda. Ülesse see kumm vähemalt sai ja Heleri õnnelikult ka alla veeretada. Järgnevalt tuli ronida veel ühe nõlva otsa 23 ja siis sai jälle lisaülesannet teha. Kahjuks Heleri jaoks see oli liiga raske jälle, seega tegin mina kiiresti ülesande ära. Nimelt kahe puu vahele oli tõmmatud nöör, mida mööda tuli käia ja võistkonnakaaslane (minu puhul kohtunik) pidi hoidma puupulka tasakaalu jaoks. Instruktor oli ka veel sugulase tüdruksõber, seega lõbu oli palju.

4h oligi linnutiivul mööda läinud ja aeg oli teha juurde väike plaan, et mitte liiga vara jõuda finišisse. Kallavere pilpakülast, kus ruutmeeter maad maksab muideks 10eurot ;), sai tehtud kiiremat jooksu. Punkt 31 ja 26. Kaasvõistlejad ikka siiani imestavad meie liikumist. Suur õde ees rõõmsalt jooksmas ja väike õde taga longib siis kas tülpinud või ka rõõmsa näoga. Proovi siis seletada, et tegemist ei ole lapsepiinamisega ja tegelt on talle see liikumisviis palju lihtsam ning kergem.

Finiši lähedal väga palju punkte polnud võtta, seega tuli ainuke valikus olev ring 46-34-33. Seal teedepeal hakkas ta aga juba palju rohkem jonnima, kuid seisma ka ei tohi jääda. Lõvikutsikas. Kui kaugemalt oli näha kahte pere, siis muidugi jonnipisarad kadusid, näole tuli naeratus ja ilus jooksusamm. Lastest möödudes jagas Heleri veel ergutavaid sõnu neile, mille peale ka nende laste nutuvõrud kadusid ja kaks punkti lippasid koos meiega nii, et isegi vanematel oli raske neile järgi jõuda. Kes veel ütleb, et lapsed ei jaksa 6h joosta kui selleks piisav motivatsioon on? Omavanuse nägemine on selleks vägagi piisav. Tublid lapsed!

Meil tekkis huvitav lahkheli aga viimases punktis 33. Küsisin talt, et äkki ta jaksab veel 30min jooksul joosta 2km. Natuke kõhkles, pühkis pisara ära ja ütles, et ikka jaksab. Hakkasime siis jooksma vaikselt ja ühel hetkel kuulen tagant nuuksumist. Jään seisma ja küsin mis lahti. Ta ei jaksa enam. Okei. Lähme siis finišisse tagasi, see punkt oleks niikuinii praktiliselt edasi tagasi jooks. Pööran juba ümber, kuid ta hakkab veel kõvema häälega nutma. Ei ma ei taha tagasi minna, lähme ikka punkti. Proovin siis motiveerida, et kõik on hästi, me oleme väga tublid, pole vaja joosta kui sa ei jaksa. Lähme rahulikult finišisse. Ei, ta hakkab veel kõvemini nutma. Ta ei taha finišisse minna, kuna siis me kaotame ja ta tahab võita. Tegin paar nalja, et ta tuju parandada ja hakkasime vaikselt finiši poole minema. Ise sisimas lootmas, et ei juhtu kunagist Kuusalu Libahunti, kus ütlesin võistkonnale, et kui me seda punkti ei võta, siis kaotame ühe või kahe punktiga. See oleks ka juhtunud aga siis võtsime selle puntki jonniga lõpuks ära.

Enne lõppu veel jooksis meeste kahene tiim meie ees ja ütlesin õele, et näed, proovime vähemalt need kinni püüda. Peale väikest näokrimpsutamist lisas ta tempot. Koolimaja nähes lisas ta aga veel ja jooksis sellise sammuga meestest mööda, et minulgi oli raske Helerile järgi jõuda. Uskumatu plikatirts ikka!  5h ja 43min rajal. 20linnulennulist kilomeetrit, mis reaalselt tuleb palju rohkem, arvestades eriti seda, et otseminekuid oli meil suhteliselt minimaalselt.

Tulemuste lehte vaadates säras üks tüdruk aga eredamalt kui päike. 2.koht JJ19 ja tema esimene medal olemas! Üldiselt naiste 9, mis ka super. Mõnus laupäev!

Libahunt tulemused

Märkimisväärne on ka see, et just HP-Sport teami liikmeid oli võistlustel organisatsioonide arvestus nii palju, et saime 2.koha selles. Korralikele orienteerumise võistkondadele tegime ära. Ja mis veel tähtsam, on see, et enamik JJ võistkondi on just meie tiimist!!! Rogaini järelkasv tuleb just tänu issile, kes nakatab meil aina rohkem väikseid põngerjaid nii meie perest kui tuttavatest tulema rogainile.

Jüri Xdream 03.09.16

Selle aastane viimane xdream toimus üsna linna lähedal ja ma eeldasin sellest üsna kiiret pika ratta osaga etappi, õnneks see nii polnud. Eriti mõnusaks tegi selle võistluse eraldistart ehk need kes tavaliselt on kellegi sabas jooksnud, siis neil tehti natuke elu keerulisemaks.

Alguses sai demonstreerida kohe tõkkejooksja oskuseid, kui pidi läbima tõkkejooksu sirge tõkkeid maha ajamata. Entusiasm oli suur. Peale esimest nappi ületust sain aga aru, et ma ikka liiga päkapikk nende kõrgete tõkete jaoks. Mõistlikum on neist pigem üle astuda, mis oli ka ääriveeri tegevus, sest ei jäänud palju puudu, et ka nii tõkked maha ajada. Pulss oli üles aetud ja valikorienteerumises lõi korra pea korra sassi. Kõige lollim idee on hakata ümber mõtlema plaani, mis stardis on tehtud. Paar head otsust ja nii mõnestki tiimist ette saadud, oli aeg minna rattale. See tähendas seda, et isa sõitis ees ja vaatas kaarti. Ma proovisin isa tempos püsida ja ergutasin ema tagant. Ema andis aga kõik, et mitte maha jääda 🙂 Enne ratta lõppu sai veel 6 kala püütud. Esimene läks mul ludinal, algajaõnn. Teisel ajal hakkas käsi juba värisema ja asi läks nii lootusetuks, et isa õngitses viimased 4 kala ise. Siis läks aga tõeliseks pornoks kätte. Jooksed mööda ilusat järve kallast, kuni ühel hetkel kuskile täielikku rappa pöörasime. 7KPd NL topokaardilt, mis pärineb 1959 aastast. No ausalt oleks võinud selle asemel meile ka valge lehe punktidega anda. Täielik kažmaar. Meie ei saanud midagi aru. Üks loha läks ühele poole ja teine teisele. Lõpuks saime ühe talu järgi end paika ja pooled punktid saime ilma suurema probleemita siis kätte. Järsku sattusime hoopis teisse punkti kui meil plaan ette nägi. No savi, vähemalt punkt olemas. Sealt edasi aga tühjus. Lootsime mingitki metsateed tabada, mis kaardil oli.

Seal juures olid ühed metsikult head õunad, mida ka kuu hiljem perega söömas käisime.

See tähendas aga täielikult arusaamatut kohta. Peale pikka vaidlust issiga ja arusaamatult ühele teisele poole käimist, saime kõik punktid kätte. Kõige raskem osa oli läbi saanud. Kerge ratas ja kanuu. Kanuus suutsin ma liiga imetlema jääda seda rõvedat koerailma ning ütlesin issile valed asukohad, tegijal ikka juhtub. See aga mis peale kanuud juhtus, on muidugi omamette ooper. Ülesanne väga lahe, täida ämber veega ja kasuta ainult toru, kus sees augud. 15minutit trahvi ülesande tegemata jätmise eest ämbri täitmiseks oli aga ilmselgelt vähe ja seega kasutasid palju seda ära ja võtsid trahvi välja. Need, kes aga üritasid, neile kehtisid kahed reeglid. Ühed ütlesid, et ainult toru võib kasutada, siis juba võis kasutada käsi ja suud ning nagu hiljem välja tuli, siis mõni kasutas ka riideid. Selle tulemusel tühistati see etapp. Ükski etapp ei ole peaaegu suudetud ilma viperusteta läbi viia, kurb. Meie sattusime sinna aga hetkel, kus võis käsi, suud ja toru kasutada. Proovisin koos isaga toru auke kinni katta ja siis vett tassida, kuid ilmselgelt oli aukude tegija üsna hoogu nendega sattunud. Isa proovis sellega üksinda edasi teha. Meie võtsime aga seda imeliselt puhast mudast vett suhu ja kätte ning proovisime sellega täita. Rõvedalt kaua läks aga aega, kuid tehtud see sai. Paar tilka andis ka vanajumal taevast meile.

Korraldajate arust olime me aga liiga puhtad ja kuivad, seega sai 2 mõnusat mudaaugu punkti pandud. Nendesse rattapunktidesse oli juba ka võimatu sõita, sest muda oli nii kuradi libedaks selle sajuga läinud ja no seda muda oli ka kuhjaga seal. Vähemalt polnud vesi/muda/soga mulle üle pea ja sai rahulikult kõnnitud läbi selle soga. Lahe oli kaugelt naiste kilkeid muidugi kuulda, kes olid siis just minemas sügisesse üsna jahedasse mudavette. Viimased punktid veel joostes ja Pipi koos vanematega spurtiski lõpu poole. Järjekordne tore võistlus, kuid pärast exceli tabel suudab jälle korraldada segadust ja tulemuste rivis kukkumist. Arusaamatuks jääb see, et kuidas me koguaeg langeme peale exceli kasutamist, ükskord võiks ju ometi sellega paar kohta ka tõusta. Järgmine hooaeg tuleb loodetavasti vähem sahkerdamist ja valesid otsuseid korraldajate poolt ning selle “imelise” žürii otsuseid (mis enamus on tehtud nii, et ei ole saadud isegi aru probleemist ja pahameelest)

XT SÜGISROGAIN 24.09.16

Võistlus eeldas juba väikest valmistumist, sest peale võistlust kutsus Heigo meid rääkima Hispaaniast koos võitmatu Mariann Sulega. Võistlus ise oli Valgehobusemäel. Plaanering sai suht kindel, sest kaart oligi näiliselt jaotatud kaheks-kirde osa, kus olid Valgehobusemäe suusarajad ehk palju kõrgusjoont ja edela osa, kus leidus kõike. Meie plaan nägi võtta ära edela osas paremad punktid ja kui peaks jõudma, siis äkki ka paar kirde punkti.

Üldiselt oli väga hea planeering. Nüüd hiljem vaadates paar punkti vaatasin, mis oleks võib olla paremini lahendada. Kaks imelist orienteerujat muidugi mõtlesid pikka aega, kas minna ühest punktist teise, kui seal vahet 500m liiva. Mõtlesime, et riskime, kuid tegelikult oli see mõnusalt kuiv raba.

Enne võiks ikka legendi ja tingmärgid ära õppida kui metsa minna!!!!!! Samas mõnes kohas tegin enda jaoks täielikke üllatusi, näiteks seal samas “liivas” suunaga u 750m ilusti punktile. Või  mööda sirget teed õigel ajal metsa minna ja tuulemurru juurest punkti leida, mis oli üsna rägastikus. Või õige ajal samuti sirgelt teelt läbi metsa jõe juurde, kus kopratammil oli punkt. GPS annab alati motivatsiooni keskenduda rohkem ja õigesti punktidele peale minna. Elinaga tuli ka väike lahkheli, kuid mis rogain see oleks, kui korraks ei saaks ka üksteisega pahandada 🙂

lõpp hea kõik hea. Võitsime naiste klassi ühe punktiga ehk teise kohaga oli vahet ainult 1punkt. XT rogainisarja naiste napilt kolmas.Seega ka Emmele (talverogainil oli tiimis) medal rogainilt!  On, mille nimel pingutada järgmine hooaeg. Kõik on võimalik kui tahta 🙂

XT SÜgisrogain tulemused

XT BINGO

Hooajale sai punkt pandud XT Bingol Kõrvemaal. Võistlus, kus me pole enne käinud, kuid vaba nädalavahetus tähendas seda, et ka seal ära käia. Formaat oli 5h jooksul koguda nii palju punkte kui palju antud võistlusklassis ette nähtud oli. Lisaks tuli arvestada seda, et kohustuslik oli läbida kolm lisapunkti, kus olid ka lisaülesanded. Muidugi siin tuli veel mängu see, et neid lisaülesandeid ei pidanud tegema. Samas võid teha nii mitme punkti vääriliselt lisaülesannet kui soovid, sest lõpuks ei tohi punktid minna üle ehk lõhki. Seekord oli võisltustules kaks võistkonda. Mina koos ema ja väiksema õe Heleriga ning isa keskmise õe Helenaga.  Kuna tegu oli puhtalt meelelahutusliku üritusega, siis oli ka dresscode. (Meeste riietuseks valge särk-triiksärk-pluus koos kikilipsu ja traksidega lühikeste pükstega. Naisvõistlejate soovituslik riietumisstiil oli valge pluus-top-särk koos punase kuni põlvedeni seeliku-kleidiga ja täpilise salli-buffi-rätikuga kaelas)

Eelneval õhtul veel mõtlesime, kas panna riidesse või mitte. Kuna võidu peale asi ei läinud, siis otsisime üles kõik seelikud, lipsud ja punased rätid. Hommikul olid kõik sitsides satsides ja kaks HP-sport teami esindust ootamas starti. Õigemini enne seda olevat pranglimist.Punkte oli vaja võtta üsna vähe, 79.

Seega sai ring kohe selgeks.. Arvestasin ka sellega, et riietuse eest saame maksimaalsed punktid ja lisaülesannetes proovime ka. Algus oli hea, jooksime koos isa tiimiga, kuid üsna pea sai selgeks see, et meil on nobedamad jalad. Esimesed kolm punkti läksid ilusti, suutsin mitte orienteerumisoskusega inimesed viia punkti nii lühikese teega kui võimalik, kuni..

Lõpuks ometi sai korralikult ka emaga käsutatud

Kolmandas punktis tekkis paanika. Heleril pole SI-pulka. Mismõttes tal pole?!? Ma stardis veel ise panin talle selle peale ja pael tegi selle “kohustusliku” klõpsu ja täiesti kinni oli. Edasi polnud mõtet minna, seega tuli minna tagasi. Jooksin alguses üksinda eelmisesse punkti tagasi. Käisin nagu “metallivaras metallidetektoriga” ringi. Ise muidugi korralikus paanikas ja ise ka täpselt ei mäleta, kuidas punktist 69 tee peale sai suund võetud. Kui olin juba terve ala läbi vaadanud, andsin alla ja jooksin tagasi punkti, kus kükitasid ema koos Heleriga. Mis siis ikka, lähme kõik koos vaatame, kas leiame pulga ja kui mitte, siis lähme finišisse. Mul oli motivatsioon täielikult võetud. Kõndisime selle koha jälle mitmeid kordi üle, kuni üks täpselt meie ees kõndiva tiimiliige leidis pulga. Huhh….panin talle uuesti SI-pulga peale ja see tegi selle klõpsu. No kuidas see võimalik on? Õnneks ülejärgmises punktis oli lisaülesanne ja seal teipisin ta pulga kinni.

Nüüd sai rahulikult edasi mindud. Iga natukese aja tagant vähemalt tuju paranes. Enne seda suutsin ma aga kompassi totaalselt valesti lugeda ja tegime väikse ringi. Ajaliselt max 5min, mis võrreldes tunnise SI pulga otsimisega, on igastahes tühine. Edasi mööda asfaldit tuimalt üle 2km jooksu ja tänu pulga jamale meist ette läinud isa ja Helena tiimile olime nüüd vähemalt järgi jõudnud.

Punkt ühiselt võetud ning siis tuli kaks erinevat valikut. Meie oma läksime otse läbi soo ja üle jõe. Nemad aga ringiga ja tee pealt. Me suutsime küll minut kaks enne neid jõuda, kuid meil oli vähemalt palju vesisem ja seikluslikum see teekond 🙂 Liikusime vahelduva eduga vahepeal koos ja siis eraldi.

Lõpuks nad pidid aga võtma ühe lisapunkti, kuna nad ei olnud lisaülesandeid maksimumile teinud.Seega saime me teha kiire jooksu, lisaülesandes otsida nagu lollakad punkte, millel puudus orienteerumismärgistus ja lõpuspurdiga koju. 3,5h puhast rõõmu. Kui see suur OLEKS saaks öelda, oleksime võib olla isegi pereklassis saanud kohale, kuid tubli 50min läks pulga otsimisele. Vähemalt see otsimine tasus ära ja me leidsime selle üles.

   (Edith Madalik tegi need imelised pildid meist)

Õhtul sai meeleolukalt lõpetatud XT rogaini hooaeg koos luuletuste ja põnevate jutuajamistega.  XT Bingo tulemused

HP-Sport teami sünnipäevajooks Leesil 15.10.17

Meie tiim, koos üle kahekümne pluss segasega, peab iga sügis maha peo, et kiita tublisid sportlasi, jagada muljeid ja teha väike mõõduvõtmine jooksurajal. Sellel aastal sai meie meeskond lausa 10.aastaseks!!! Siis mõtles isa välja tiimi nime, logo ja hakati ka rohkem võistlema selle nime alt. Sünnipäevajooks oli juba kaheksandat korda 6km rajal meie maakodus. Ühel hetkel oleme mõelnud isaga teha sellest ka natukene suurema ürituse kui see hetkel on. Kõige tähtsam võistlus käis muidugi rajal minu ja issi vahel, kuid eks ta peab passi vaatama ja seekord õnnestus mul temast jälle kiirem olla. Samuti ka tiimi kiireim naine.

Tore, kui on olemas sellised segased inimesed nagu meil tiimis on. Päris paljusid on näha ka rogaini ja xdreami radadel ning loodetavasti tulevikus veelgi. Eriti väiksemate arvelt, kelles on näha ka seda sädet silmas! 🙂

ALMA LINNASPRINDID, Tallinn 21.09.16, Pärnu 29.06.16 ja Pärnu 27.07.2016

Linnasprindid olid meile sellised rahulikud, lühikesed orienteerumise meeldetuletused. Kumbki päevakutel ei käi, seega need andsid meile vähemalt mingigi ühise “trenni” enne Hispaania EM.

Pärnu etapid olid meie jaoks üsna nutused. Eriti esimene, kus jäime neljandaks (teisel etapil saadud viies on igastahes parem). Kuna need on üsna lühikesed etapid, siis Elina vaatab kaarti, ma hoian meil tempot üleval ja võtan punkte.

Mõlemal etapil tegime me väikesed orienteerumisvead. Esimene kord ei suutnud vaadata aeda ja seetõttu tegime ringi. Teisel etapil me olime sellest küll õppinud, kuid siis leidsime uue koha, kus viga teha. Üsna tuimad jooksmised olid mõlemad. Muidugi erilisemaks tegi meeletu päike ja teisel etapil täpselt politsei auto ees üle tee jooksmine üsna valest kohast, ups. Teisel etapil on meil igastahes juba palju parem tempo, muidugi ma saan alati veel viriseda. Kindel on aga see, et üsna ebamugav on joosta ühe käega kätt lükates Elinat. Vähemalt tõi see meile nii mõnegi sekundi vähem lõpuajas.

Tallinna etapid lähevad meil aga kuidagi paremini.  Vanalinnas ühe kangialuse suutsime ikkagi lugeda valesti, kuid kokkuvõttes saime korraliku edumaaga esimese koha ja Tallinna etappide üldarvestuse esimese.

Seiklushundi jõulujooks 17.12.16

Enne jõulu oli õige aeg teha ruumi verivorstidele ja Seiklushunt andis selle hea võimaluse otse Tartu südames ligikaudu 8km rajal. Päkapiku mütsidega jooksjad lasti rajale, mis oli kõigi jaoks uus ja huvitav. Ma väga Tartut pole siiani jõudnud tundma õppida, siis see oli eriti tore. Olgugi, et enamus aega oli kottpime ja ma ei võtnud pealampi ka rajale. Lauluväljaku juures tegime väikse mööda jooksu ja samuti ka Tähtvere pargi juures, kuid õnneks sai alati viga parandatud. Suurem mure oli pimedus ja libedus. Nii mõnigi leidis kokkupuute maapinnaga. Seega tähtsam sellel rajal sai tasakaalu hoidmine kui mingile kindlale ajale jooksmine. Kuid nagu hiljem välja tuli, siis aeg oli nii hea, et saada naisjuuniorite klassis võit. Siis tuli aga võistluse raskeim hetk, selle Värska vee tassimine ühikasse. Oleks see siis tavaline, aga eip, klaaspudelid. Läbi ime ma suutsin seda, kuid arvestada tuli tõsiasjaga, et nädal aega valutasid käelihased. 🙂 Jooksu tulemused

Sulgpallist ka tsipa

Pool aastat tagasi sai kolitud lõunasse, seega tuli muuta ka oma põhilise ala, sulgpalli treeningu kohta. Valitud sai suurim Tartu sulgpalliklubi, kus toimuvad asjad natuke teisiti kui siiani. Suurim pluss on olnud see, et meile teeb 400m tõkkejooksu valitsev Eesti meister. Olgugi, et sulgpallihooaeg on alles poole peal, siis kindel on see, et kogu see muutus, mis toimus sügisel, mõjutab ka mu mängu.  Samuti sellest aastast pole ma enam juuniorite klassis ja seega ka vähem võistlusi. Hetkel see tundub äärmiselt positiivne, sest võistlusi on harvem ning seega iga võistlust naudin ma ka rohkem. Terve hooaja olen proovinud ka tegeleda tuharalihase vigastusega, mis vahel annab rohkem valu, vahel vähem. Vähemalt hetkel (ptüi ptüi ptüi) tundub, et olen saanud luuümbrise põletikust ning põlve valust lahti tänu massöörile ja harjutustele.

EMA-ISA-LAPS 23.10

Vahepeal eksisime ära ka sulgpalliväljakul. Mu esimesed sulgpallivõistlused olid kunagi just samadel võistlustel, seega see on igaaastane must be üritus. Muidugi nüüd on lisandunud ka Heleri, keda on nakatanud ka see pisik. 

Foto: Galina Dereko

Kahjuks isaga enam mängida ei saa, sest vanust on juba liiga palju, kuid see ei tähenda seda, et ma väikse õega mängida ei saa, kes on kaks kolm aastat sulgpallitrenni käinud. Heleri sai aga täis jackpoti, isaga sai mängida segapaari ja minuga naispaari. Esimene mäng oli Heleri trennikaaslase Maria ja ta ema vastu. Mäng osutus kolme geimiliseks ning kisub vahepeal üsna tuliseks. Teine mäng oli juba tugevamate vastu ja mängiti puhtalt Heleri peale ehk mul ei olnud mingit võimalust asja parandada. Kuna meid oli pandud kõrgemaisse võistlusliigasse ehk B-liigasse ja seal oli veel ainult üks paar (need kelle vastu mängisime, olid liiga madalamal). Ja see tähendas seda, et tuli nö finaal kahe paari vahel. Mina avastasin tabeleid uurides alles hiljem seda, kui autasustamisel saime hõbemedali. Mäng ise läks aga üsna kehvasti, tuju oli juba langenud eelnevate mängude pärast ja vastas olid jälle Heleri jaoks suured inimesed. Heleri sai veel mängida isaga, kus neid pandi ka kõrgemasse liigasse kui tegelik tase on. Vähemalt oli tore päev ja Heleri õnnelik, et sai oma teise medali elus (olgugi, et väheste võistlejatega 🙂 ) Isa-ema-laps tulemused

GP-1 01-02.10.16, GP-2 05-06.11.16, GP-3 07.01.17

GP-1 oli esimene võistlus peale kuu ajast treenimist Tartus. Esimeses üksikus sain minna naise vastu, kellel on väga omanäoline mäng võrreldes hetkel olevate noortega. Esimeses geimis ei saanud ma jälle tööle oma jalgu, mõistust ega mängu tervikuna. See tähendas seda, et teises geimis hakkasid need funktsioonid vaikselt tööle ja mäng läks tasavägimisemaks ja minu kasuks. Kolmandas geimis oli tema aga juba väsinum ja tähendas seda, et sain rohkem enda mängu teha. Teine mäng vana trennikaaslase vastu oli üks neist mängudest, mille tahaks kiiresti ära unustada. Liigne hea tuju võib rikkuda vahel kõik mängu ära. Naispaaris tekkis juba see situatsioon, kus me polnud tükk aega kokku mänginud ja paarismängust oli asi kaugel. Pigem oli tegemist kahe mängijaga väljakul, kes mõlemad tahtsid mängida ja võta, kuid ei suutnud leida ühist keelt. GP-1 tulemused

GP-2 Vot siin hakkas tulema välja see, et muutused mõjuvad alguses üsna halvasti. Üksikmäng oli tüdruku vastu, kellega treenisin päris kaua koos Tallinnas, kuid siis kolis ta Tartusse ja ta mäng sai ka tänu sellele üsna kannatada. Nüüd on aga suutnud selle mõõna ületada. Seevastu mina aga olin seal mõõna kõige sügavamas augus. Hallis, kus olen koguaeg treeninud ja nüüd ei saa ühelegi pallile pihta. Kohutav. Vähemalt paarismängus läks paremini. Esimese paari kaotasime küll väga lollide põhjuste pärast 3geimiga, kuid palju vähem oli seda situatsiooni, mis toimus eelmine GP, kus ei suutnud üksteisest aru saada. Teine paar oli üsna kindel võit, kuid eks selle kindla võiduga on see, et lased põlve sirgeks ja eeldad, et eks see võit tuleb niisama. Kahjuks otsustavad võidu siiski punktid, nii et oli vaja hakata liigutama end. GP-2 tulemused

GP-3 oli viimane võimalus panna end proovile enne suuri võistlusi Tallinnas. Peale jõuleõhtut tabas peaaegu tervet suguvõsa korralik gripp, seega võistlustele läksin peale nädalast tervet olekut. Sellel ajal sai tehtud kergeid trenne, et tuletada natukenegi meelde kehale, mis asi on füüsiline tegevus ja sulgpall. Mul on vist täielik esimese mängu needus. No lihtsalt ei lähe. Teed, mis sa tahad aga lihtsalt mäng ei tule. Teine mäng läksin aga lihtsalt nautima, mis mul enam kaotada oli. Selle suhtumisega peaks alati minema mängima, kuid kuidas sellist suhtumist tekitada, on veel küsimus. Võitu sealt küll ei tulnud, kuid vähemalt toimus mäng, sain päris ilusaid punkte ning mis kõige tähtsam, olin ise mänguga rahul. Siit nägin, et vähemalt mingi areng on toimunud ja kõige hullem pole. Paarismänguga võib samuti rahule jääda. Sai mängitud korralik mäng, võideldud punktide pärast ja aina rohkem suudame mängida kokku, mis üsna huvitav, sest treenime hetkel Eesti erinevates otsades. GP-3 tulemused

YONEX ESTONIAN INTERNATIONAL 12-15.01.17

Järjekordne kohustuslik võistlus, kuna tegemist on Eesti ainukese rahvusvahelise võistlusega, kuhu tulevad ka tippmängijad. See aasta oli üle 230 võistleja pea 30st riigist. Tase oli kõva ja seega oli ime, et ma kohe kvalifikatsiooni peale sain, sest üsna paljud pidid seekord jääma nö nööri alla maailmapunktide olemasoluta.

Üksikmäng oli põhjanaabri soomlase Hanna Karkausi vastu. Üsna raske oli minna mängima kui mäng hilineb pea tunni. Ise terve aja proovid hoida end soojast, et mitte hävitada kogu eelnevat soojendusprotsessi. See muidugi polnud suurim raskus, tuli teha natuke psühholoogilist tööd. Raskemaks osutus aga see, et mul polnud treenerit, kes toetaks taga. Klubivahetus ja muu jama oli kõik selle taga. Ja ma olen see, kes vajab kellegi kohal olekut. Mitte sellepärast, et treener ütleks, et nüüd kasuta seda taktikat või löö rohkem sinna. Muidugi see on ka vajalik, kuid rohkem on vaja mul supporti. Inimest, kes reaalselt usub minusse ja ütleb, et nüüd läheb. Esimene geim läkski üsna aia taha. Ei suutnud treeneri puudusest üle olla ja lasin sellest oma mängu mõjutada. Teises geimis jooksis mu Tallinnas olev treener aga minu juurde. Tuletas mulle meelde tähtsamad asjad.  Vot just seda mul vaja oligi, toetust. Teine geim sain aru, et ma pean lihtsalt mängima ja nautima, sest mina jaksan liikuda ning mu mängustiil ei ole teha ühe kahe löögiga ära. Mängupilt oli juba palju parem, kuid hilja on parandada esimeses geimis tehtud suurt pläkki. Tuli vaadata edasi. Tulemas oli paarismäng.

Seal ma teadsin, et olemas on mul paariline, kes mind toetab ja ma toetan teda. Esimesena saime kohe mängida eestlaste vastu, kellele kaotasime eelmine GP, kuid see oli väga loll kaotus toona. Seega läksime mängima kindla võiduplaaniga. Tähtis oli mitte hakata “lammutama” ja lihtsalt mängida mängida. Esimene geim oli jällegi liiga rabe, tahtsime kuidagi kohe ära teha. Teises geimis leidsime oma mängu üle, hakkasime nautima seda, mida tegime ning see näitas ka tulemust. Kolmandas tuli võit lihtalt ära vormistada. Näha oli, et me olime psühholoogiliselt juba üle neist. Üksteisele korrutatud klauslid, “nüüd tuleb”, “järgmine punkt tuleb meile”, “unustame vea, nüüd tuleb uus punkt” TÕID MEILE VÕDU!! Siiani parim mäng, mis me koos oleme teinud. Mõtted olid head, suutsime üksteistest aru saada, toetasime üksteist ja olime ühe asja peal väljas. Võit on ka suur eelis meile järgmine kord Eesti võistlustel nende vastu mängimises. Selle mängu võit tähendas aga seda, et tuli mängida veel lõunanaabrite vastu. Puhkust sai minimaalselt ehk 15min ja õhtul kell 10 hakkas ka see mäng pihta. Kohutav, terve päev oled praktiliselt saalis olnud ja siis pead hilisõhtul veel olulise mängu tühjas saalis mängima, sest olid natuke kehvasti tehtud võistluspäeva graafik. Esimeses geimis oli näha eelmises mängus võidetud emotsiooni pealt mängu. Kui olime paar punkti maas, suutsime ilusti järgi tulla ja vastasele isegi kollane kaart saadud. Eks ikka ajab närvi kui ma päästan täiesti uskumatu palli ja see läheb tripsuga üle, kuid sellepeale reketit lüüa tribüünile on omamoodi tase :). Kahjuks otsustavatel punktidel ei suutnud anda seda, mida oleks võinud ja esimese geimi kaotasime. Teises juhtus aga täielik kaputt. Olgu see siis väsimus, ülemõtlemine, tüdimus või mis iganes asi, siis see oli väga kole. Kõik nagu tuli välja, kuid kui vaja oli punkt ära vormistada, siis läks pall sinna kuhu Jumal juhatus. Tulemused YEIlt

Siit võistlustelt peab jätma meelde 2 mõtet.

• Sulgpall on mäng e seda peab nautima ja mitte võtma liiga tõsiselt.
• Ükski puudu olev treener, pealtvaataja, ükskõik mis asi, ei tohi mõjutada negatiivselt mind ega mängu. Teiste mõju, näiteks paarilise oma, peab olema ainult positiivne.

Järgmised võistlused ongi Eesti meistrivõistlused Tartus. Lootsin, et enne seda saan rahulikult kuu aega treenida, sest oma esimese ülikooli semestriga sain ühelepoole, kuid nagu ikka hakkab tervis siis nalja tegema. Pea nädal aega kõrget palavikku ja natuke rohkem valu neelus, sest kui mandleid pole, siis on ju neelupõletik kerge tulema. Seega pidin üsna pikalt tegelema oma tervisega, kuid eks näeb, mis veebruari keskel meistrikatel saab :).