Mis on ühist halval treeneril ja Eesti Orienteerumisliidul?

Mulle meeldib mõelda, et mul on mitu peret. Muidugi kõige kallim on see, kes on kodus ja kes on mind toetanud esimesest elupäevast alates. Aga lisaks sellele on ka teisi peresid.

Näiteks iluuisupere, kus „emaks“ oli mu imeline treener Svetlana Varnavaskaja. Pere on see, kes toetab, armastab, abistab ja mõistab. Sellised omadused võiksid olla ka ühel heal treeneril. Svetal need olid. Siiani käin ma tema juures vähemalt korra aastas, viin talle pikad punased roosid ja rõõmustame üksteise tegemiste üle.

Mis siis teeb ta nii eriliseks? Õigemini, mis teeb treeneri nii eriliseks? Muidugi väiksena olin vihane, et ta nõuab nii palju, on nii kuri ja suisa arvasin, et kiusab. Kuni üle kümme aastat kestnud iluuisutamiskarjääri läbi sai, nutsin nii mina kui Sveta. Seda sellepärast, et kogu sellele füüsilisele ja tehnilisele pagasile, mis treener niikuinii võiks anda, andis ta mulle ka seda, mida annab HEA TREENER. Distsipliin, usk endasse, austus vanematesse, kirg oma hobi/elukutse vastu, oskus kannatada ja minna välja oma mugavustsoonist. Vot see on see, mida annab üks hea treener. See ei tähenda nüüd seda, et treener on see, kes pakub lastele kommi, teeb pai ja trenni lõpus lehvitab. Treener peab olema karm, kuid õiglane. Just see on viimasel ajal ära kadunud, sest kardetakse, et lapsed äkki ei taha enam trenni siis tulla. Tõsiasi on see, et kui pakkuda täpselt sellist koormust/trenni, mis on temast natuke üle pea, on see, mis arendab ja mis tegelikult ka lapsele lõpuks meeldib.

Kahjuks olen ma sattunud ka selliste treenerite käe alla, kes ei suuda peale antud ala teadmiste midagi muud õpilasele anda. Puudub toetus, respekt sportlase/õpilase vastu, ropendav suhtlemisoskus ning usk õpilastesse on valikuline. Kahjuks ei mõisteta, kuidas mingi ütlus või käitumismuster võib noort mõjutada hiljem.

Sama lugu on tegelikult spordialaliiduga. Spordialaliit võiks pakkuda sportlasele samamoodi pere tunnet. Toetada sportlast, elada talle kaasa, teha kõik endast olenevalt, et sportlasel oleks võimalik saavutada veel kõrgemaid tulemusi. Kuid unustada ei saa ka toetust, et ta tunneks end turvaliselt ja hästi ka väljaspool sporti. Täpselt nagu toetab mind Sveta, igal pool ja igal ajal.

Nüüd selle pealkirja teise poole juurde. Treener ja spordialaliit on kaks erinevat asja, kuid on oluline, kuidas mõlemad suudavad (või mitte) pakkuda pere toetust ja -tunnet .

See ei ole vihakiri. Pigem mõtteaine, kuidas asjad võiksid olla

Antud juhul on Orienteerumisliiduga kummalised lood. Ülikooli raames sattusin analüüsima erinevaid spordialaliite ja nende strateegilisi dokumente. Mille eest üldse saavad spordialaliidud rahad? Sporti harrastajate arvu, populaarsuse ja tulemuste järgi. Millised tulemused annavad eelise mõnele spordialaliidule? Need tulemused pole kindlasti MK etappide 26.koht (mis on ühtlasi ka viimane koht, kuid mida välja ei saa ju öelda) või Balti MV 10.koht. Tulemustena arvestatakse ikka tiitlivõistluste medaleid. Jah, need ei pruugi anda otsest summat, kuid suure boonuse nad annavad. Nüüd tekibki küsimus, kas loogilisem oleks näiteks reklaamida seda, et alaliidus on viimane koht MK etapil või MMil naiste 13.koht ja juuniorite hõbemedal? Loogiline ju oleks, et see viimane variant. Kahjuks suudetakse sellist infot jagada oma lehel vaid korra mainides ja pärast hooaja lõpetamisel tänades väikse meenega. Samas seda teist sündmust jagatakse sotsiaalmeedias, tehakse intervjuusid, et kuidas ikka viimane koht tuli ja mis veel, makstakse kinni osad võistlused, laagrid ja reisid.

Jah, antud juhul on tegemist 24h rogaini MMi ja suusaorienteerumise MK etappidega. (Mul ei ole midagi suusatajate vastu, kuid hetkel on see aktuaalne võrdlus.) Ning jah, selle hõbemedali sain ma rogainis. Nüüd võib tunduda, et ma nõuan siin tunnustust, raha ja feimi. Ei, ma tahan, et inimeste tulemusi ja tegevusi hinnataks pisut ühtlasemalt

Orienteerumisliidu dokumente lugedes tuleb ilmselgelt välja, et orienteerumisliit keskendub koostööle ainult rahvusvahelise orienteerumisliiduga ning unustatakse ära kuulumine ka rahvusvahelisse rogaini föderatsiooni. See on arusaadav, kuid natukene võiks hinnata, et medal rogainis on boonuseks ka orienteerumisliidule, sest orienteerumisel pole sama näidata (v.a rattaorienteerumine). Orienteerujatega rääkides naerdakse muidugi rogain välja – nii lihtne ju. Samas nendega koos, kasvõi 8h rogainil käies, jaksavad nad heal juhul poole ajast vastu pidada ja siis hakkab häda. Kui olete kõik nii kõvad mehed, siis tulge ja tehke tulemus. Vot siis ma usun, et rogain on nii mõttetu ja lihtne ala. Aga kui sa seda juba teed, saad hea tulemuse ja su arvelt on võimalik küsida boonust, siis võiks olla sportlase vastu austus, abi ja toetus. Samamoodi võiks väike laps lugeda jõuluvanale luuletust, jõuluvana viskab talle heal juhul kingi kätte, kuid jõuluvanalt patsu või sülle ei saa 😀

Jah, muidugi ma olen egoist ja tahaks, et ka mina oleks hinnatud inimene. Hetkel ma ei räägi ainult endast. Kurb on näha neid sportlasi, kes on paljudele eeskujuks ja saavad häid tulemusi, kuid keda ei tunnustata. Muidugi ükski inimene ei taha ise nuruma minna, vähemalt minu jaoks tekitab see ebamugava tunde. Iga inimene tunnustab erinevaid inimesi, see on nende endi valik.

Spordialaliit ei saa aga olla egoistlik.Kui spordialaliidu alla kuulub mitu ala, siis tuleb näidata, et alaliit saab ka hakkama sellega. Kõigile seda väärivatele tuleb jagada treening- ja laagrivõimalusi või korraldada transport tiitlivõistlustele. Ukraina noored rogainerid on omal maal igati toetatud ja kaetakse kulud tiitlivõistlustele sõiduks. Tulemused kinnitavad hiljem ka nende noorte edukust ja ala laia kandepinda.

Kajastades alaliidu lehel või sotsiaalmeedias tulemusi ei oleks paha ka siin järgida tasakaalu. Eesti Orienteerumisliidu Facebookis on suve algusest postistusi rogaini kohta täpselt kolm – kutse ühele võistlusele, teade et Rogaini MM on algamas ja link ERRi uudisele MMi tulemuste kohta. Samas tulid eestlased võistluselt vähemalt 12 MM medaliga!

Kahjuks ma näen Eesti spordis liiga palju neid „halbu treenereid“, kes ei suuda pakkuda sportlasele/noorele piisavalt abi ja eeskuju. Samamoodi ma näen, kuidas lihtne tunnustus ja märkamine on olematu… Samas viimaste kohtade promomine on viimasel ajal juba Eestis pigem traditsioon. Nii tähtis on nn kogemuste hankimine.

Loodan, et igaüks kohtab vähemalt sellist treenerit, kes lisaks tehnika õpetamisele, suudab anda õpilastele midagi muud, mis viib teda elus edasi. Samamoodi, et see sportlane valiks spordiala, kus ta teab, et teda toetatakse arenemises.

 

2016. aasta võistlusvideod

Kõik  võistlused, kus mind GoProga võis jooksmas näha, on lõpuks nähtavad kõigile: (Lisaks allpool toodule leiab sealt ka varem postitatud videod) terve hooaeg 

XT BIngo

HP-Sport teami sünnipäevajooks

Kallavere Libahunt

XT Suverogain (Heleri ja Heiki)

 

 

Hüvasti hooaeg 2016

2016 sai juba peaaegu kuu aega tagasi ära saadetud, kuid hooaja saab alles siis loetuks pidada, kui saan kõik oma võistluste mustandid lõpetatud ja kirja mõtted ning emotsioonid. Neid viimaseid jagus eelmine aasta üsna palju. Siit tulebki minu imeliselt pikk 11+ looga lugu võistlustest, mis on jäänud kajastamata. Tuleva aasta olen hoolsam ja ei tee aasta lõpus pea 6000sõnalisi postitusi ! 🙂

Kindlasti jääb kõige eredamalt lõppenud hooajast meelde Hispaania EM, kuid väiksemaid suhkrutükke oli palju, alustades Kreenholmi xdreamist ja lõpetades Kallavere Libahundiga. Terve hooaeg oli mure nö sportlaste haiguse mononukleoosiga, mis oleks küll mandliopiga pidanud kindlalt likvideeritud olema, kuid nagu sügisel tagantjärgi välja tuli, siis nii polnud. Tegemist oli (on) juba “kroonilise” mononukleoosiga, mis tähendas, et enamus võistluste eel käis paanika, kas ma jaksan ja kui palju. Pidev palavik ning väsimus ei kadunud kuidagi, äkki Punase Kuke aasta muudab asja.

Järgmiseks hooajaks on kindel plaan rogaini MM Lätis. Võistlemas näeb kindlasti ka XT rogainidel, Xdreamidel, erinevatel jooksukatel ja rogaini pühal üritusel TAOKil.

SEB TALLINNA MARATON 21.09.16

Kahjuks maratoni mul veel joosta ei lubatud asfaldil, kuid poolmaratoni võib ikka.Terve see nädalavahetus oli meie jaoks suuuuur jooksupüha. Pere peale üle 100km. Laupäeval jooksid õeraasud koos isaga 10km. Ega ma niisama ei jäänud ka koju istuma, võtsin fotoka ja pudeli vett ning läksin raja äärde. Õnneks uus rada oli tehtud teistsuguseks ja sain joosta lõigates ühest kohast teise ning toetada neid nii 3-4korda vähemalt. Pühapäev hakkas juba suuremate jooksuga. Ema läks oma esimesele maratonile. Ei saa mainimata jätta seda, et maraton on puhas vaimne tegevus. Kui inimene suudab joosta maratoni läbi nii, et healjuhul 5 jooksutrenni teinud aasta jooksul (okei paar võistlust ka) ja lisaks ostab ta ka uued tossud, millega ta pole kordagi jooksnud, siis jah, füüsilise ja treenitusega on üsna vähe pistmist antud juhul 🙂 Ei,ta oli tubli, minus räägib lihtsalt kadedus, et tema sai maratoni joosta ja mina mitte.

Nüüd aga põnevama asja juurde, poolmaraton. Ah, et miks huvitavam? Sest tegemist oli järjekordse põneva heitlusega isa ja tütre vahel. Muidugi käis enne võistlust vaimne terror,  “Sa oled täna kindlalt kiirem”, “mul tervis nii halb”, “kui kuuled kiirabi häält, siis mind viiakse ära”.

Enne starti viimased Norra suusataja tegevused ehk Ventolin sisse ja jooksma. Minu suurim hirm oli see, et äkki hakkavad pihta jälle kõhukrambid. Esimene pool möödus rahulikult. Peale esimesi kilomeetreid slaalomit inimeste vahel, sain lõpuks enda tempo ja rahulikult joosta. Võib olla isegi liiga rahulikult, kuid peaasi, et tervis ja enesetunne oleks korras. Pöördel nägin, et isa on umbes minuti kaugusel, seega ei saanud kuidagi tempot alla lasta, pigem ikka tõsta, kuid energiat selleks hakkas juba väheks jääma. Tallinna Ülikooli juures, kus on vähem kui 2km lõpuni tuli selja tagant lause “kuidas on tunne, kui viimasel hetkel jookseb sinust mööda vanamees?!?”Muidugi ütles seda see VANAMEES——————–>

No ega just parim tunne pole jah, tänan küsimast kallis issi. Ja siis see, mis läks lahti, oli üsna kole. Kaks astmaatikut, kellel kohekohe hakkab hing kinni jääma hakkavad võidu jooksma. Üks hullem põikpea kui teine ja ega üksteisele kaotada ei saa. Üks lisas tempot, siis lisas teine ja nii kuni Postimajani, kus tuli tõsta korraga tempot. Tädi veel helistas pärast isale, et kuidas on, kuna kui ta tuli poest välja, jooksid kaks kollast särki teistest niimoodi mööda, et ta ei jõudnud karjudagi meile kui juba olime liiga kaugel selleks. Hakkasime lähenema vabakale. Enam ei saanud mõelda sellele, et hing on kinni ja õhk läbi ei käi. Tuli lihtsalt tuimalt vajutada. Parem kukun siia asfaldile, kuna ega isa nii külma südamega ka pole, et mu sinna asfaldile jätaks. Isa läks 3m minust ettepoole. Mulle aga karjus vana klassiõde rajakõrvalt, mis andis lisaenergiat. Nii, et viimased kurvid, enne lõpusirget võtsin ma need 3m, mis olid tohutult rasked, järgi. Nüüd tuli aga lõpuspurt munakiviteel. Kui vaid kellelgi oleks sellest lindistus. Kaks hullu jooksevad täielikku slaalomit, et inimestest mööda põigelda ja enne finišisse joosta. Täpselt nagu filmis kui “mingi ilus lihastes meesnäitleja” proovib rahvarohkes kohas pätti kinni püüda ja jookseb teistest mööda nagu tuul. Ja mis oli kogu selle pingutamise tulemus? Rahulik poolmaraton oli rikutud mõttetult kiire lõpuga. Hing oli mõlemal kinni. Kõige hullem aga ootas meid ees. Me saime täpselt sama aja. Ma ei tea kui tõenäoline see on, kuid lõpuprotokollis on meil sama aeg. Ju hakkas korraldajatel lihtsalt kahju, et tütar võitis vanamehe ja panid samad sekundid. :). Naisjuunioritest II-koht ei kõla ka halvasti !

PÄRNU öine XDREAM 30.07.16

Kohustuslik kollane helkurvest seljas ning aeg linnapeale lõbutsema minna. Start Pärnu rannas, kus kõrval valmis suve suurima joomafestivali lava. Alguses juba hakkas fantaasia tööle, sest stardi suund oli merepeale. Kui lollid saavad kohtunikud ikka olla, et lasevad kõik võistlejad merre ühte punkti, mitu korda nad ikka sama viga ühel hooajal teevad.   Kuid kus sa sellega, enne starti sai avada väikse kaardi, kus oli esimene punkt meres ja järgnev paviljoni juures,kus sai juba terve raja kaardi.

Üks korralik ettevalmistus võistlusteks

Enne õiget kaarti pidi muidugi võistlejad välja vihastama. Pea 600 inimest jooksevad merre punkti järele, mõte ju hea, aga kui saadetakse 600 inimest nii kaugele, et enamikel juba ülepea, siis see oli kuradi loll idee. Teades Pärnu randa, siis tuleb ikka korralikult minna, et ujuda saaks, seega oleks normaalne ja inimlik olnud, mitte panna seda poolele teele Kihnu. Samuti teades paljusid võistlejaid, keda tabab peale starti ajudekaotus, siis košmaar oli oodatav. Esimesed sammud vees olid toredad, palju emotsioone ja inimesi. Üsna pea oli vesi juba nabani ja siis ka ülepea. Kuskilt hakkasid tulema metsikud lained, mis tähendas, et ma hoidsin kümne küünega võistkonnakaaslastest kinni. Punkt oli päästeparve peal, kus päästjad olid alguses üsna heatujulised ja isegi filmisid. Hiljem nende silmades oli aga hirm ning telefonid läksid ka üsna kiiresti taskusse tagasi. Titanic Hunnikus inimesi üksteise kallal rabelevad kes punkti saab .Ühte last pressiti juba paadi alla, kuni Siiri Mere tõstis häält, sest see oli tõesti kole vaatepilt. Minu jaoks täielik möödapanek korraldajate poolt (okei, Kreenholmi bläkki nad ei suuda ületada, muutes kohta, kus aeg pannakse kinni). Üsna palju oli hiljem kuulda ka tõsiasja, et lambid enam ei tööta, sest keegi ei uskunud, et lambid võiks märjaks minna.

Ma olin juba üsna närvis, eriti sellepärast, et minu suurim hirm on vesi. Pläterdades jooksime kaardini ja meid ootas eraldi jooks. Mina valisin neist pikima raja, mida jooksin koos Õuesõpe sega liikmega. Samm oli tal pikk ja ega ma ei saanud maha jääda,  mulisedes möödusid punktid kiirelt ja juba olime ühises punktis. Jooks rattaalasse ja aeg hakata pedaali vajutama. Minu jaoks raskeim ala, muidugi saan ma siin süüdistada alati ratast 🙂 Esimest korda sain öelda isale, et tempot lisaks, sest ma JAKSASIN tempos püsida. Siis tuli aga punkt keset Rääma raba. Vot see oli tore müttamine kui pool jalga vajub kuhugi teadmatusse.

Edasi tegime võib-olla väikse vea, kui valisime kummihunniku punkti minnes suure tee asemel väikse teerajakese prügimäe kõrval, kus polnud võimalik sõita. Järgnevalt tuli tuimalt sõita järgmisesse kohta, kus hakkas pihta valikorienteerumine aerofoto järgi. 9st punktist tuli valida 4 ja valiku otsus tuli üsna kiirelt, meile tundus vaid ainuõige otsus minna 66->65->64->61. Sihid olid üsna hästi loetavad, väike mure tuli 64 minnes, kus isa tahtis nats varem sisse minna ja ma hiljem, kuid lahkheli sai natukese aja pärast parandatud. Rattaga edasi minnes punkt 21 valisime me ebapopulaarse teevaliku. Olime ainukesed pimedas metsas, kes väntasid ja mõtlesime juba, et kas tõesti me oleme nii taga, et kedagi lausa pole siin? Kui punkti poole jõudsime hakkasid helendavad tulukesed paistma. Punktis oli päris suur seltskond juba kogunenud ja ka need, kes olid ennist meist mööda kihutanud. 23 oli küll ära määratud tee, mis pidi sõita, et ei tekiks õnnetusi kitsal rattateel. Kuid nagu ikka, miks on tehtud eraldi kaardid ja reeglid.

Järgnev oli aga mõnus pähkel, joonorienteerumine. Juba alguses puuallee leidmine tõi tõsiseid raskusi. Eks oli juba korralik uneaeg peal ja aju ei teinud enam päris seda, mida soov oleks. Järsku kogunes aga korralik grupp ning ette sai võetud rahulik sörkjooks mööda joont. Enamus aega läks korralik loha juba, kuid majade juures oli segane koht, kus punt läks kaheks. Isa tegi õige otsuse ja läksime veel kontrollisime aia otsa, kust leidsime ka punkti. Sealt läkski väiksem punt edasi ja väikse oja juures sai tehtud paari lolle otsuseid, kuid vähemalt saime kõik vajalikud punktid kätte.

Rattarallil tegime spioonitööd ning kuulasime põliseid pärnakaid, kes teadsid esimesi punkte juba peast. Vaatetorni juures jäime aga pundist maha ning siis tegime väikse vea. Saime sõita läbi korralikkust peomeeleolust, pigem oli juba tegemist selle hetkega, kui keegi ei jaksa enam püsti seista ja aeletakse mööda seinu. Juhuse tahtel leidsime üles viimase rattapunkti.

Ilus kanuusõit kuupaistsel Pärnu jõel ja rahulik kulgemine vaikselt tõusva päikse ajal, kus isa sai kiired jooksud tehtud tööstuse piirkonnas ning Vanglasse. Iga liige pidi võtma jälle kolm punkti seina peal näidatud kaardi järgi. Ma sain kiirelt punktid võetud, aitasin veel isagi ja lõpusirge. Enne lõppu veel väike künka otsa ronimine ja ideaalis ka kaubanduskeskuse aknast suurele padjale, kuid meie ajaks oli see läinud katki, nii et jäigi üle finiš.

Rajal 6h ja 47min, korralik koht ning meeleolukas öö Pärnus.

Libahunt 6h, Kallavere 22.10.16

Libahunt, kus ma viimast aastast sain veel JJ19 olla. Üsna masendav ikka kui kiiresti aeg lendab. Alles me võitsime JJ14 klassi. Kuna ükski noor vaba ei olnud, siis läksin rajale Heleriga. Võistkonna vanus 28 on vast ühe rogainija ideaalne vanus, kui mitte öelda, et isegi natukene noor. See ei tõotanud võimalust väga head tulemust teha,kuid siiski hindaks tulemust erakordselt edukaks ! (65.koht 161.võistkonnast). Nüüd aga algusesse tagasi.

Meie plaan oli rajal lõbutseda ehk teha ring, kus saaks võimalikult palju lisaülesandeid ja mis oleks loogiline. Mitte päris selline, et tuimalt mööda teid ainult lisaülesande punkte noppides, vaja oli tulla ikka medalikohale klassis JJ19. Medalijaht algas foto-orieneerumisega mööda Maardut. Tegime koostööd Isa-Helena tiimiga ning 20min olid objektid leitud ja aeg edasi minna.

Alguses tabas muidugi tüüpiline stardieelne paanika, kui ei saa aru kus on põhi/lõuna ja kus kurat meie asume. Seekord polnud kedagi mind kõrvalt parandamas ka, kuid vähemalt teadis alati Heleri kuhu punkti me lähme ja kus punktis oleme. Läksime enne lõunasse ehk 24-28-29-48-lisaülesanne. Sellel väiksel lõigul saime juba igasugust maastikku: pilliroos jooks, jõe ületus, soo, asfalt, tühermaa, vana raudtee.   Ei kujutanud ette, mis maastik veel võiks olla. Lisaülesandes sain kanda oma väikest armast õde, kes polegi enam nii väike ja massi korralikult. Kahe selja vahel tuli kanda pallikest.

Heleril läks sellega natuke tuju paremaks ja tuli hakata uuesti kummiga jooksma. 57-66 korralik tööstusala koos kaksiktornidega. Selle punktiga oli juba lõbus aknast sisse ronida. Ega keegi ei pannud tähele, et tagant sai ka sisse. Ronimine igastahes lõbusam. Olnud kuidagi sisse roomanud sinna prügihunniku otsa, siis teine mure oli punkti võtmine. Heleri ei ulatanud ja kui ma ta sülle võtsin, oli tal raskusi pulga panemisega jaama. Igav ei hakka kunagi kui pikkust alla meetri 🙂

30-61-50-42-32-38-84- 60-41 Etapil sain korralikult kõrgusjooni lugeda ja orienteerumist harjutada nii, et keegi kõrval vingub. Eks ta hakkas vaikselt väsima ja vastikult järsud nõlvad asja lihtsamaks ka ei teinud. Vähemalt sai alati motiveeritud sellega, et kohe kohe tuleb lisaülesanne, kuid sellel lõigul kahjuks polnud ühtegi.38-84 vahel oli meil lõbus ja sai valjult üle tühermaa jalutades laulda (loe:karjuda)  “I like to move it, move it”. Hiljem muidki eriti tobedaid ja eriti nõmedaid laule.

Õnneks olime jõudnud lõpuks lisaülesandesse, kus tuli ikka üsna kõrgest nõlvast veeretada üles autokumm. Heleri suures ekstaasis mõtles, et saab ise teha. Üsna pea aga mõistis, et see on liiga raske. Juba üles ronimine ise oli piisavalt raske. Käelihased andsid mõnuga hiljem tunda. Ülesse see kumm vähemalt sai ja Heleri õnnelikult ka alla veeretada. Järgnevalt tuli ronida veel ühe nõlva otsa 23 ja siis sai jälle lisaülesannet teha. Kahjuks Heleri jaoks see oli liiga raske jälle, seega tegin mina kiiresti ülesande ära. Nimelt kahe puu vahele oli tõmmatud nöör, mida mööda tuli käia ja võistkonnakaaslane (minu puhul kohtunik) pidi hoidma puupulka tasakaalu jaoks. Instruktor oli ka veel sugulase tüdruksõber, seega lõbu oli palju.

4h oligi linnutiivul mööda läinud ja aeg oli teha juurde väike plaan, et mitte liiga vara jõuda finišisse. Kallavere pilpakülast, kus ruutmeeter maad maksab muideks 10eurot ;), sai tehtud kiiremat jooksu. Punkt 31 ja 26. Kaasvõistlejad ikka siiani imestavad meie liikumist. Suur õde ees rõõmsalt jooksmas ja väike õde taga longib siis kas tülpinud või ka rõõmsa näoga. Proovi siis seletada, et tegemist ei ole lapsepiinamisega ja tegelt on talle see liikumisviis palju lihtsam ning kergem.

Finiši lähedal väga palju punkte polnud võtta, seega tuli ainuke valikus olev ring 46-34-33. Seal teedepeal hakkas ta aga juba palju rohkem jonnima, kuid seisma ka ei tohi jääda. Lõvikutsikas. Kui kaugemalt oli näha kahte pere, siis muidugi jonnipisarad kadusid, näole tuli naeratus ja ilus jooksusamm. Lastest möödudes jagas Heleri veel ergutavaid sõnu neile, mille peale ka nende laste nutuvõrud kadusid ja kaks punkti lippasid koos meiega nii, et isegi vanematel oli raske neile järgi jõuda. Kes veel ütleb, et lapsed ei jaksa 6h joosta kui selleks piisav motivatsioon on? Omavanuse nägemine on selleks vägagi piisav. Tublid lapsed!

Meil tekkis huvitav lahkheli aga viimases punktis 33. Küsisin talt, et äkki ta jaksab veel 30min jooksul joosta 2km. Natuke kõhkles, pühkis pisara ära ja ütles, et ikka jaksab. Hakkasime siis jooksma vaikselt ja ühel hetkel kuulen tagant nuuksumist. Jään seisma ja küsin mis lahti. Ta ei jaksa enam. Okei. Lähme siis finišisse tagasi, see punkt oleks niikuinii praktiliselt edasi tagasi jooks. Pööran juba ümber, kuid ta hakkab veel kõvema häälega nutma. Ei ma ei taha tagasi minna, lähme ikka punkti. Proovin siis motiveerida, et kõik on hästi, me oleme väga tublid, pole vaja joosta kui sa ei jaksa. Lähme rahulikult finišisse. Ei, ta hakkab veel kõvemini nutma. Ta ei taha finišisse minna, kuna siis me kaotame ja ta tahab võita. Tegin paar nalja, et ta tuju parandada ja hakkasime vaikselt finiši poole minema. Ise sisimas lootmas, et ei juhtu kunagist Kuusalu Libahunti, kus ütlesin võistkonnale, et kui me seda punkti ei võta, siis kaotame ühe või kahe punktiga. See oleks ka juhtunud aga siis võtsime selle puntki jonniga lõpuks ära.

Enne lõppu veel jooksis meeste kahene tiim meie ees ja ütlesin õele, et näed, proovime vähemalt need kinni püüda. Peale väikest näokrimpsutamist lisas ta tempot. Koolimaja nähes lisas ta aga veel ja jooksis sellise sammuga meestest mööda, et minulgi oli raske Helerile järgi jõuda. Uskumatu plikatirts ikka!  5h ja 43min rajal. 20linnulennulist kilomeetrit, mis reaalselt tuleb palju rohkem, arvestades eriti seda, et otseminekuid oli meil suhteliselt minimaalselt.

Tulemuste lehte vaadates säras üks tüdruk aga eredamalt kui päike. 2.koht JJ19 ja tema esimene medal olemas! Üldiselt naiste 9, mis ka super. Mõnus laupäev!

Libahunt tulemused

Märkimisväärne on ka see, et just HP-Sport teami liikmeid oli võistlustel organisatsioonide arvestus nii palju, et saime 2.koha selles. Korralikele orienteerumise võistkondadele tegime ära. Ja mis veel tähtsam, on see, et enamik JJ võistkondi on just meie tiimist!!! Rogaini järelkasv tuleb just tänu issile, kes nakatab meil aina rohkem väikseid põngerjaid nii meie perest kui tuttavatest tulema rogainile.

Jüri Xdream 03.09.16

Selle aastane viimane xdream toimus üsna linna lähedal ja ma eeldasin sellest üsna kiiret pika ratta osaga etappi, õnneks see nii polnud. Eriti mõnusaks tegi selle võistluse eraldistart ehk need kes tavaliselt on kellegi sabas jooksnud, siis neil tehti natuke elu keerulisemaks.

Alguses sai demonstreerida kohe tõkkejooksja oskuseid, kui pidi läbima tõkkejooksu sirge tõkkeid maha ajamata. Entusiasm oli suur. Peale esimest nappi ületust sain aga aru, et ma ikka liiga päkapikk nende kõrgete tõkete jaoks. Mõistlikum on neist pigem üle astuda, mis oli ka ääriveeri tegevus, sest ei jäänud palju puudu, et ka nii tõkked maha ajada. Pulss oli üles aetud ja valikorienteerumises lõi korra pea korra sassi. Kõige lollim idee on hakata ümber mõtlema plaani, mis stardis on tehtud. Paar head otsust ja nii mõnestki tiimist ette saadud, oli aeg minna rattale. See tähendas seda, et isa sõitis ees ja vaatas kaarti. Ma proovisin isa tempos püsida ja ergutasin ema tagant. Ema andis aga kõik, et mitte maha jääda 🙂 Enne ratta lõppu sai veel 6 kala püütud. Esimene läks mul ludinal, algajaõnn. Teisel ajal hakkas käsi juba värisema ja asi läks nii lootusetuks, et isa õngitses viimased 4 kala ise. Siis läks aga tõeliseks pornoks kätte. Jooksed mööda ilusat järve kallast, kuni ühel hetkel kuskile täielikku rappa pöörasime. 7KPd NL topokaardilt, mis pärineb 1959 aastast. No ausalt oleks võinud selle asemel meile ka valge lehe punktidega anda. Täielik kažmaar. Meie ei saanud midagi aru. Üks loha läks ühele poole ja teine teisele. Lõpuks saime ühe talu järgi end paika ja pooled punktid saime ilma suurema probleemita siis kätte. Järsku sattusime hoopis teisse punkti kui meil plaan ette nägi. No savi, vähemalt punkt olemas. Sealt edasi aga tühjus. Lootsime mingitki metsateed tabada, mis kaardil oli.

Seal juures olid ühed metsikult head õunad, mida ka kuu hiljem perega söömas käisime.

See tähendas aga täielikult arusaamatut kohta. Peale pikka vaidlust issiga ja arusaamatult ühele teisele poole käimist, saime kõik punktid kätte. Kõige raskem osa oli läbi saanud. Kerge ratas ja kanuu. Kanuus suutsin ma liiga imetlema jääda seda rõvedat koerailma ning ütlesin issile valed asukohad, tegijal ikka juhtub. See aga mis peale kanuud juhtus, on muidugi omamette ooper. Ülesanne väga lahe, täida ämber veega ja kasuta ainult toru, kus sees augud. 15minutit trahvi ülesande tegemata jätmise eest ämbri täitmiseks oli aga ilmselgelt vähe ja seega kasutasid palju seda ära ja võtsid trahvi välja. Need, kes aga üritasid, neile kehtisid kahed reeglid. Ühed ütlesid, et ainult toru võib kasutada, siis juba võis kasutada käsi ja suud ning nagu hiljem välja tuli, siis mõni kasutas ka riideid. Selle tulemusel tühistati see etapp. Ükski etapp ei ole peaaegu suudetud ilma viperusteta läbi viia, kurb. Meie sattusime sinna aga hetkel, kus võis käsi, suud ja toru kasutada. Proovisin koos isaga toru auke kinni katta ja siis vett tassida, kuid ilmselgelt oli aukude tegija üsna hoogu nendega sattunud. Isa proovis sellega üksinda edasi teha. Meie võtsime aga seda imeliselt puhast mudast vett suhu ja kätte ning proovisime sellega täita. Rõvedalt kaua läks aga aega, kuid tehtud see sai. Paar tilka andis ka vanajumal taevast meile.

Korraldajate arust olime me aga liiga puhtad ja kuivad, seega sai 2 mõnusat mudaaugu punkti pandud. Nendesse rattapunktidesse oli juba ka võimatu sõita, sest muda oli nii kuradi libedaks selle sajuga läinud ja no seda muda oli ka kuhjaga seal. Vähemalt polnud vesi/muda/soga mulle üle pea ja sai rahulikult kõnnitud läbi selle soga. Lahe oli kaugelt naiste kilkeid muidugi kuulda, kes olid siis just minemas sügisesse üsna jahedasse mudavette. Viimased punktid veel joostes ja Pipi koos vanematega spurtiski lõpu poole. Järjekordne tore võistlus, kuid pärast exceli tabel suudab jälle korraldada segadust ja tulemuste rivis kukkumist. Arusaamatuks jääb see, et kuidas me koguaeg langeme peale exceli kasutamist, ükskord võiks ju ometi sellega paar kohta ka tõusta. Järgmine hooaeg tuleb loodetavasti vähem sahkerdamist ja valesid otsuseid korraldajate poolt ning selle “imelise” žürii otsuseid (mis enamus on tehtud nii, et ei ole saadud isegi aru probleemist ja pahameelest)

XT SÜGISROGAIN 24.09.16

Võistlus eeldas juba väikest valmistumist, sest peale võistlust kutsus Heigo meid rääkima Hispaaniast koos võitmatu Mariann Sulega. Võistlus ise oli Valgehobusemäel. Plaanering sai suht kindel, sest kaart oligi näiliselt jaotatud kaheks-kirde osa, kus olid Valgehobusemäe suusarajad ehk palju kõrgusjoont ja edela osa, kus leidus kõike. Meie plaan nägi võtta ära edela osas paremad punktid ja kui peaks jõudma, siis äkki ka paar kirde punkti.

Üldiselt oli väga hea planeering. Nüüd hiljem vaadates paar punkti vaatasin, mis oleks võib olla paremini lahendada. Kaks imelist orienteerujat muidugi mõtlesid pikka aega, kas minna ühest punktist teise, kui seal vahet 500m liiva. Mõtlesime, et riskime, kuid tegelikult oli see mõnusalt kuiv raba.

Enne võiks ikka legendi ja tingmärgid ära õppida kui metsa minna!!!!!! Samas mõnes kohas tegin enda jaoks täielikke üllatusi, näiteks seal samas “liivas” suunaga u 750m ilusti punktile. Või  mööda sirget teed õigel ajal metsa minna ja tuulemurru juurest punkti leida, mis oli üsna rägastikus. Või õige ajal samuti sirgelt teelt läbi metsa jõe juurde, kus kopratammil oli punkt. GPS annab alati motivatsiooni keskenduda rohkem ja õigesti punktidele peale minna. Elinaga tuli ka väike lahkheli, kuid mis rogain see oleks, kui korraks ei saaks ka üksteisega pahandada 🙂

lõpp hea kõik hea. Võitsime naiste klassi ühe punktiga ehk teise kohaga oli vahet ainult 1punkt. XT rogainisarja naiste napilt kolmas.Seega ka Emmele (talverogainil oli tiimis) medal rogainilt!  On, mille nimel pingutada järgmine hooaeg. Kõik on võimalik kui tahta 🙂

XT SÜgisrogain tulemused

XT BINGO

Hooajale sai punkt pandud XT Bingol Kõrvemaal. Võistlus, kus me pole enne käinud, kuid vaba nädalavahetus tähendas seda, et ka seal ära käia. Formaat oli 5h jooksul koguda nii palju punkte kui palju antud võistlusklassis ette nähtud oli. Lisaks tuli arvestada seda, et kohustuslik oli läbida kolm lisapunkti, kus olid ka lisaülesanded. Muidugi siin tuli veel mängu see, et neid lisaülesandeid ei pidanud tegema. Samas võid teha nii mitme punkti vääriliselt lisaülesannet kui soovid, sest lõpuks ei tohi punktid minna üle ehk lõhki. Seekord oli võisltustules kaks võistkonda. Mina koos ema ja väiksema õe Heleriga ning isa keskmise õe Helenaga.  Kuna tegu oli puhtalt meelelahutusliku üritusega, siis oli ka dresscode. (Meeste riietuseks valge särk-triiksärk-pluus koos kikilipsu ja traksidega lühikeste pükstega. Naisvõistlejate soovituslik riietumisstiil oli valge pluus-top-särk koos punase kuni põlvedeni seeliku-kleidiga ja täpilise salli-buffi-rätikuga kaelas)

Eelneval õhtul veel mõtlesime, kas panna riidesse või mitte. Kuna võidu peale asi ei läinud, siis otsisime üles kõik seelikud, lipsud ja punased rätid. Hommikul olid kõik sitsides satsides ja kaks HP-sport teami esindust ootamas starti. Õigemini enne seda olevat pranglimist.Punkte oli vaja võtta üsna vähe, 79.

Seega sai ring kohe selgeks.. Arvestasin ka sellega, et riietuse eest saame maksimaalsed punktid ja lisaülesannetes proovime ka. Algus oli hea, jooksime koos isa tiimiga, kuid üsna pea sai selgeks see, et meil on nobedamad jalad. Esimesed kolm punkti läksid ilusti, suutsin mitte orienteerumisoskusega inimesed viia punkti nii lühikese teega kui võimalik, kuni..

Lõpuks ometi sai korralikult ka emaga käsutatud

Kolmandas punktis tekkis paanika. Heleril pole SI-pulka. Mismõttes tal pole?!? Ma stardis veel ise panin talle selle peale ja pael tegi selle “kohustusliku” klõpsu ja täiesti kinni oli. Edasi polnud mõtet minna, seega tuli minna tagasi. Jooksin alguses üksinda eelmisesse punkti tagasi. Käisin nagu “metallivaras metallidetektoriga” ringi. Ise muidugi korralikus paanikas ja ise ka täpselt ei mäleta, kuidas punktist 69 tee peale sai suund võetud. Kui olin juba terve ala läbi vaadanud, andsin alla ja jooksin tagasi punkti, kus kükitasid ema koos Heleriga. Mis siis ikka, lähme kõik koos vaatame, kas leiame pulga ja kui mitte, siis lähme finišisse. Mul oli motivatsioon täielikult võetud. Kõndisime selle koha jälle mitmeid kordi üle, kuni üks täpselt meie ees kõndiva tiimiliige leidis pulga. Huhh….panin talle uuesti SI-pulga peale ja see tegi selle klõpsu. No kuidas see võimalik on? Õnneks ülejärgmises punktis oli lisaülesanne ja seal teipisin ta pulga kinni.

Nüüd sai rahulikult edasi mindud. Iga natukese aja tagant vähemalt tuju paranes. Enne seda suutsin ma aga kompassi totaalselt valesti lugeda ja tegime väikse ringi. Ajaliselt max 5min, mis võrreldes tunnise SI pulga otsimisega, on igastahes tühine. Edasi mööda asfaldit tuimalt üle 2km jooksu ja tänu pulga jamale meist ette läinud isa ja Helena tiimile olime nüüd vähemalt järgi jõudnud.

Punkt ühiselt võetud ning siis tuli kaks erinevat valikut. Meie oma läksime otse läbi soo ja üle jõe. Nemad aga ringiga ja tee pealt. Me suutsime küll minut kaks enne neid jõuda, kuid meil oli vähemalt palju vesisem ja seikluslikum see teekond 🙂 Liikusime vahelduva eduga vahepeal koos ja siis eraldi.

Lõpuks nad pidid aga võtma ühe lisapunkti, kuna nad ei olnud lisaülesandeid maksimumile teinud.Seega saime me teha kiire jooksu, lisaülesandes otsida nagu lollakad punkte, millel puudus orienteerumismärgistus ja lõpuspurdiga koju. 3,5h puhast rõõmu. Kui see suur OLEKS saaks öelda, oleksime võib olla isegi pereklassis saanud kohale, kuid tubli 50min läks pulga otsimisele. Vähemalt see otsimine tasus ära ja me leidsime selle üles.

   (Edith Madalik tegi need imelised pildid meist)

Õhtul sai meeleolukalt lõpetatud XT rogaini hooaeg koos luuletuste ja põnevate jutuajamistega.  XT Bingo tulemused

HP-Sport teami sünnipäevajooks Leesil 15.10.17

Meie tiim, koos üle kahekümne pluss segasega, peab iga sügis maha peo, et kiita tublisid sportlasi, jagada muljeid ja teha väike mõõduvõtmine jooksurajal. Sellel aastal sai meie meeskond lausa 10.aastaseks!!! Siis mõtles isa välja tiimi nime, logo ja hakati ka rohkem võistlema selle nime alt. Sünnipäevajooks oli juba kaheksandat korda 6km rajal meie maakodus. Ühel hetkel oleme mõelnud isaga teha sellest ka natukene suurema ürituse kui see hetkel on. Kõige tähtsam võistlus käis muidugi rajal minu ja issi vahel, kuid eks ta peab passi vaatama ja seekord õnnestus mul temast jälle kiirem olla. Samuti ka tiimi kiireim naine.

Tore, kui on olemas sellised segased inimesed nagu meil tiimis on. Päris paljusid on näha ka rogaini ja xdreami radadel ning loodetavasti tulevikus veelgi. Eriti väiksemate arvelt, kelles on näha ka seda sädet silmas! 🙂

ALMA LINNASPRINDID, Tallinn 21.09.16, Pärnu 29.06.16 ja Pärnu 27.07.2016

Linnasprindid olid meile sellised rahulikud, lühikesed orienteerumise meeldetuletused. Kumbki päevakutel ei käi, seega need andsid meile vähemalt mingigi ühise “trenni” enne Hispaania EM.

Pärnu etapid olid meie jaoks üsna nutused. Eriti esimene, kus jäime neljandaks (teisel etapil saadud viies on igastahes parem). Kuna need on üsna lühikesed etapid, siis Elina vaatab kaarti, ma hoian meil tempot üleval ja võtan punkte.

Mõlemal etapil tegime me väikesed orienteerumisvead. Esimene kord ei suutnud vaadata aeda ja seetõttu tegime ringi. Teisel etapil me olime sellest küll õppinud, kuid siis leidsime uue koha, kus viga teha. Üsna tuimad jooksmised olid mõlemad. Muidugi erilisemaks tegi meeletu päike ja teisel etapil täpselt politsei auto ees üle tee jooksmine üsna valest kohast, ups. Teisel etapil on meil igastahes juba palju parem tempo, muidugi ma saan alati veel viriseda. Kindel on aga see, et üsna ebamugav on joosta ühe käega kätt lükates Elinat. Vähemalt tõi see meile nii mõnegi sekundi vähem lõpuajas.

Tallinna etapid lähevad meil aga kuidagi paremini.  Vanalinnas ühe kangialuse suutsime ikkagi lugeda valesti, kuid kokkuvõttes saime korraliku edumaaga esimese koha ja Tallinna etappide üldarvestuse esimese.

Seiklushundi jõulujooks 17.12.16

Enne jõulu oli õige aeg teha ruumi verivorstidele ja Seiklushunt andis selle hea võimaluse otse Tartu südames ligikaudu 8km rajal. Päkapiku mütsidega jooksjad lasti rajale, mis oli kõigi jaoks uus ja huvitav. Ma väga Tartut pole siiani jõudnud tundma õppida, siis see oli eriti tore. Olgugi, et enamus aega oli kottpime ja ma ei võtnud pealampi ka rajale. Lauluväljaku juures tegime väikse mööda jooksu ja samuti ka Tähtvere pargi juures, kuid õnneks sai alati viga parandatud. Suurem mure oli pimedus ja libedus. Nii mõnigi leidis kokkupuute maapinnaga. Seega tähtsam sellel rajal sai tasakaalu hoidmine kui mingile kindlale ajale jooksmine. Kuid nagu hiljem välja tuli, siis aeg oli nii hea, et saada naisjuuniorite klassis võit. Siis tuli aga võistluse raskeim hetk, selle Värska vee tassimine ühikasse. Oleks see siis tavaline, aga eip, klaaspudelid. Läbi ime ma suutsin seda, kuid arvestada tuli tõsiasjaga, et nädal aega valutasid käelihased. 🙂 Jooksu tulemused

Sulgpallist ka tsipa

Pool aastat tagasi sai kolitud lõunasse, seega tuli muuta ka oma põhilise ala, sulgpalli treeningu kohta. Valitud sai suurim Tartu sulgpalliklubi, kus toimuvad asjad natuke teisiti kui siiani. Suurim pluss on olnud see, et meile teeb 400m tõkkejooksu valitsev Eesti meister. Olgugi, et sulgpallihooaeg on alles poole peal, siis kindel on see, et kogu see muutus, mis toimus sügisel, mõjutab ka mu mängu.  Samuti sellest aastast pole ma enam juuniorite klassis ja seega ka vähem võistlusi. Hetkel see tundub äärmiselt positiivne, sest võistlusi on harvem ning seega iga võistlust naudin ma ka rohkem. Terve hooaja olen proovinud ka tegeleda tuharalihase vigastusega, mis vahel annab rohkem valu, vahel vähem. Vähemalt hetkel (ptüi ptüi ptüi) tundub, et olen saanud luuümbrise põletikust ning põlve valust lahti tänu massöörile ja harjutustele.

EMA-ISA-LAPS 23.10

Vahepeal eksisime ära ka sulgpalliväljakul. Mu esimesed sulgpallivõistlused olid kunagi just samadel võistlustel, seega see on igaaastane must be üritus. Muidugi nüüd on lisandunud ka Heleri, keda on nakatanud ka see pisik. 

Foto: Galina Dereko

Kahjuks isaga enam mängida ei saa, sest vanust on juba liiga palju, kuid see ei tähenda seda, et ma väikse õega mängida ei saa, kes on kaks kolm aastat sulgpallitrenni käinud. Heleri sai aga täis jackpoti, isaga sai mängida segapaari ja minuga naispaari. Esimene mäng oli Heleri trennikaaslase Maria ja ta ema vastu. Mäng osutus kolme geimiliseks ning kisub vahepeal üsna tuliseks. Teine mäng oli juba tugevamate vastu ja mängiti puhtalt Heleri peale ehk mul ei olnud mingit võimalust asja parandada. Kuna meid oli pandud kõrgemaisse võistlusliigasse ehk B-liigasse ja seal oli veel ainult üks paar (need kelle vastu mängisime, olid liiga madalamal). Ja see tähendas seda, et tuli nö finaal kahe paari vahel. Mina avastasin tabeleid uurides alles hiljem seda, kui autasustamisel saime hõbemedali. Mäng ise läks aga üsna kehvasti, tuju oli juba langenud eelnevate mängude pärast ja vastas olid jälle Heleri jaoks suured inimesed. Heleri sai veel mängida isaga, kus neid pandi ka kõrgemasse liigasse kui tegelik tase on. Vähemalt oli tore päev ja Heleri õnnelik, et sai oma teise medali elus (olgugi, et väheste võistlejatega 🙂 ) Isa-ema-laps tulemused

GP-1 01-02.10.16, GP-2 05-06.11.16, GP-3 07.01.17

GP-1 oli esimene võistlus peale kuu ajast treenimist Tartus. Esimeses üksikus sain minna naise vastu, kellel on väga omanäoline mäng võrreldes hetkel olevate noortega. Esimeses geimis ei saanud ma jälle tööle oma jalgu, mõistust ega mängu tervikuna. See tähendas seda, et teises geimis hakkasid need funktsioonid vaikselt tööle ja mäng läks tasavägimisemaks ja minu kasuks. Kolmandas geimis oli tema aga juba väsinum ja tähendas seda, et sain rohkem enda mängu teha. Teine mäng vana trennikaaslase vastu oli üks neist mängudest, mille tahaks kiiresti ära unustada. Liigne hea tuju võib rikkuda vahel kõik mängu ära. Naispaaris tekkis juba see situatsioon, kus me polnud tükk aega kokku mänginud ja paarismängust oli asi kaugel. Pigem oli tegemist kahe mängijaga väljakul, kes mõlemad tahtsid mängida ja võta, kuid ei suutnud leida ühist keelt. GP-1 tulemused

GP-2 Vot siin hakkas tulema välja see, et muutused mõjuvad alguses üsna halvasti. Üksikmäng oli tüdruku vastu, kellega treenisin päris kaua koos Tallinnas, kuid siis kolis ta Tartusse ja ta mäng sai ka tänu sellele üsna kannatada. Nüüd on aga suutnud selle mõõna ületada. Seevastu mina aga olin seal mõõna kõige sügavamas augus. Hallis, kus olen koguaeg treeninud ja nüüd ei saa ühelegi pallile pihta. Kohutav. Vähemalt paarismängus läks paremini. Esimese paari kaotasime küll väga lollide põhjuste pärast 3geimiga, kuid palju vähem oli seda situatsiooni, mis toimus eelmine GP, kus ei suutnud üksteisest aru saada. Teine paar oli üsna kindel võit, kuid eks selle kindla võiduga on see, et lased põlve sirgeks ja eeldad, et eks see võit tuleb niisama. Kahjuks otsustavad võidu siiski punktid, nii et oli vaja hakata liigutama end. GP-2 tulemused

GP-3 oli viimane võimalus panna end proovile enne suuri võistlusi Tallinnas. Peale jõuleõhtut tabas peaaegu tervet suguvõsa korralik gripp, seega võistlustele läksin peale nädalast tervet olekut. Sellel ajal sai tehtud kergeid trenne, et tuletada natukenegi meelde kehale, mis asi on füüsiline tegevus ja sulgpall. Mul on vist täielik esimese mängu needus. No lihtsalt ei lähe. Teed, mis sa tahad aga lihtsalt mäng ei tule. Teine mäng läksin aga lihtsalt nautima, mis mul enam kaotada oli. Selle suhtumisega peaks alati minema mängima, kuid kuidas sellist suhtumist tekitada, on veel küsimus. Võitu sealt küll ei tulnud, kuid vähemalt toimus mäng, sain päris ilusaid punkte ning mis kõige tähtsam, olin ise mänguga rahul. Siit nägin, et vähemalt mingi areng on toimunud ja kõige hullem pole. Paarismänguga võib samuti rahule jääda. Sai mängitud korralik mäng, võideldud punktide pärast ja aina rohkem suudame mängida kokku, mis üsna huvitav, sest treenime hetkel Eesti erinevates otsades. GP-3 tulemused

YONEX ESTONIAN INTERNATIONAL 12-15.01.17

Järjekordne kohustuslik võistlus, kuna tegemist on Eesti ainukese rahvusvahelise võistlusega, kuhu tulevad ka tippmängijad. See aasta oli üle 230 võistleja pea 30st riigist. Tase oli kõva ja seega oli ime, et ma kohe kvalifikatsiooni peale sain, sest üsna paljud pidid seekord jääma nö nööri alla maailmapunktide olemasoluta.

Üksikmäng oli põhjanaabri soomlase Hanna Karkausi vastu. Üsna raske oli minna mängima kui mäng hilineb pea tunni. Ise terve aja proovid hoida end soojast, et mitte hävitada kogu eelnevat soojendusprotsessi. See muidugi polnud suurim raskus, tuli teha natuke psühholoogilist tööd. Raskemaks osutus aga see, et mul polnud treenerit, kes toetaks taga. Klubivahetus ja muu jama oli kõik selle taga. Ja ma olen see, kes vajab kellegi kohal olekut. Mitte sellepärast, et treener ütleks, et nüüd kasuta seda taktikat või löö rohkem sinna. Muidugi see on ka vajalik, kuid rohkem on vaja mul supporti. Inimest, kes reaalselt usub minusse ja ütleb, et nüüd läheb. Esimene geim läkski üsna aia taha. Ei suutnud treeneri puudusest üle olla ja lasin sellest oma mängu mõjutada. Teises geimis jooksis mu Tallinnas olev treener aga minu juurde. Tuletas mulle meelde tähtsamad asjad.  Vot just seda mul vaja oligi, toetust. Teine geim sain aru, et ma pean lihtsalt mängima ja nautima, sest mina jaksan liikuda ning mu mängustiil ei ole teha ühe kahe löögiga ära. Mängupilt oli juba palju parem, kuid hilja on parandada esimeses geimis tehtud suurt pläkki. Tuli vaadata edasi. Tulemas oli paarismäng.

Seal ma teadsin, et olemas on mul paariline, kes mind toetab ja ma toetan teda. Esimesena saime kohe mängida eestlaste vastu, kellele kaotasime eelmine GP, kuid see oli väga loll kaotus toona. Seega läksime mängima kindla võiduplaaniga. Tähtis oli mitte hakata “lammutama” ja lihtsalt mängida mängida. Esimene geim oli jällegi liiga rabe, tahtsime kuidagi kohe ära teha. Teises geimis leidsime oma mängu üle, hakkasime nautima seda, mida tegime ning see näitas ka tulemust. Kolmandas tuli võit lihtalt ära vormistada. Näha oli, et me olime psühholoogiliselt juba üle neist. Üksteisele korrutatud klauslid, “nüüd tuleb”, “järgmine punkt tuleb meile”, “unustame vea, nüüd tuleb uus punkt” TÕID MEILE VÕDU!! Siiani parim mäng, mis me koos oleme teinud. Mõtted olid head, suutsime üksteistest aru saada, toetasime üksteist ja olime ühe asja peal väljas. Võit on ka suur eelis meile järgmine kord Eesti võistlustel nende vastu mängimises. Selle mängu võit tähendas aga seda, et tuli mängida veel lõunanaabrite vastu. Puhkust sai minimaalselt ehk 15min ja õhtul kell 10 hakkas ka see mäng pihta. Kohutav, terve päev oled praktiliselt saalis olnud ja siis pead hilisõhtul veel olulise mängu tühjas saalis mängima, sest olid natuke kehvasti tehtud võistluspäeva graafik. Esimeses geimis oli näha eelmises mängus võidetud emotsiooni pealt mängu. Kui olime paar punkti maas, suutsime ilusti järgi tulla ja vastasele isegi kollane kaart saadud. Eks ikka ajab närvi kui ma päästan täiesti uskumatu palli ja see läheb tripsuga üle, kuid sellepeale reketit lüüa tribüünile on omamoodi tase :). Kahjuks otsustavatel punktidel ei suutnud anda seda, mida oleks võinud ja esimese geimi kaotasime. Teises juhtus aga täielik kaputt. Olgu see siis väsimus, ülemõtlemine, tüdimus või mis iganes asi, siis see oli väga kole. Kõik nagu tuli välja, kuid kui vaja oli punkt ära vormistada, siis läks pall sinna kuhu Jumal juhatus. Tulemused YEIlt

Siit võistlustelt peab jätma meelde 2 mõtet.

• Sulgpall on mäng e seda peab nautima ja mitte võtma liiga tõsiselt.
• Ükski puudu olev treener, pealtvaataja, ükskõik mis asi, ei tohi mõjutada negatiivselt mind ega mängu. Teiste mõju, näiteks paarilise oma, peab olema ainult positiivne.

Järgmised võistlused ongi Eesti meistrivõistlused Tartus. Lootsin, et enne seda saan rahulikult kuu aega treenida, sest oma esimese ülikooli semestriga sain ühelepoole, kuid nagu ikka hakkab tervis siis nalja tegema. Pea nädal aega kõrget palavikku ja natuke rohkem valu neelus, sest kui mandleid pole, siis on ju neelupõletik kerge tulema. Seega pidin üsna pikalt tegelema oma tervisega, kuid eks näeb, mis veebruari keskel meistrikatel saab :).

Juubeli tähistamine TA OK rogainil

Oktoobri alguses on üks kohustuslik võistlus, millest loobumine ei tule mõttesegi. Ja seda juba kümnendat aastat. Muidugi on see TA OK rogain ehk mina ütleks selle kohta mitteametlikud Eesti meistrivõistlused. Seekord Sõõrul ja esimest korda ma uurisin isegi orienteerumiskaarte, mis selle piirkonna kohta leidub. Ainult üks siht, soo ja mets. Tüüpiline Eesti maastik tundus. Nagu minu puhul ikka, siis suutsin jälle haigeks jääda enne võistlust. Teisipäeval tulin loengutest ära ja läksin ühikasse magama ja nii magasin päris mitu päeva, tegin küüslaugu rünnakut ja reedene enesetunne andis mingitki lootust, et laupäeval päris kõndima ei pea koguaeg. Muidugi ilm meid ei soosinud. Juba võistluskeskusesse jõudes oli külm tuuline sügisilm. Puudu oli ainult vihm, mille ilmataat ka üsna kohe ära parandas, sest praktiliselt terve aja sadas vihma. Alguses sai veel Elinaga naerdud, et lõpuks ometi saab ühe tõelise rogaini, kus jalad koguaeg märjad, mitte pole ainult üks tee või kuumus.

Kaardid kätte saades, avastasin, et meile on pandud külge ka GPS. Eks natuke see pani jälle mulle survet peale, et ma orienteerumisvigu ei teeks. Samas XT sügisrogainil tuli see ainult kasuks, sest punktid võtsin üllatavalt täpselt. Kaart oli üsna huvitav. Tuli teha valik mis nurga võtad ja me alustasime loode suunas, siis  lõunasse, kagunurk ja nii palju kirdest kui lõpus aega üle jääb.

Laulupidu üle 800 inimese jaoks võis alata.

Mööda risust sihti ja kerge jooksuga 22 ja 35 raiesmiku kraavi käänakul. Muidugi sinna minekuga valisid paljud otsetee mööda kraave, kuid ma mõtlesin säästa jalgu (nii kaua kui veel võimalik) ja minna väikse ringiga mööda teed joostes. Ajaliselt ta oli üsna sama, kuid kumb oli õigem, ei oskagi öelda. Mööda teid ja sihte 36, 56 ja kraave mööda 44.  Esimene tund oli möödas, kõik oli möödunud ilma suuremate tagasilöökideta ja isegi tervis oli üllatavalt hea. Joogipunkt 52 ilusa Kaiu järve ääres, kerge mõhnastik ning 29. Ilusti kaugelt nähtav punkt 30.

Jõudes suuremale teele, mis osutus RMK matkateeks, võtsime appi kummi, et tempot natuke ühtlustada. Nüüd oli juba jooksutempo päris hea ja aeg möödus ruttu, kuni ühel hetkel olime me punkti 43 juures. Punkt, mille me alguses välistasime ja tegelik planeering nägi ette hoopis punkti 25. Mis siis ikka, kiire planeeringumuutus: 43, 23 ja 31. Näha oli, et Elinal oli raske. Kummiga joostes lootsin ta enesetunnet parandada,kuid ei. Tuju tal polnud ning minu motiveerimine ka ei aidanud. Olin juba hea tulemuse peas maha matnud. Kuid nagu hiljem selgus, oli kõigil raske.

Lonkisime mööda sihte 42 ja 46. Punkti 51 läks ikka mõnus mudaralli. Tee, millel olid poolemeetrised mudarööpad. Nagu kass libedal jääl, kohe tulid meelde uisutrennid, sest märg muda andis hea libisemise. Mööda raiesmikku äärt lugesin 450sammu ja kui tahtsin metsa pöörata punkti otsima, siis sinna läks ilus tugev loha, see läks hästi.

33 otsides proovisin lugeda künkaid ja raiesmikku, mis pigem oli kollastest vahtratest koosnev ala. Kaldusime natuke liiga põhja, kuid suutsin lõpuks meid paika panna. Edasi joogipunktis külm vesi ja 53. Küsisin Elinalt, et millal me metsa pöörame ja punkti hakkame otsima. Peale teed paremale jäävat küngast tuli vastuseks. Jookseme üsna pikalt, raiesmikust olime nagu juba ammu möödas ja nägin juba teekest. See tähendas, et olime mööda jooksnud. Kaarti täpsemalt vaadates oli tegemist siiski lohu, mitte künkaga. Viga parandatud. Jõudsime sooni, mis tähendas, et punkt natuke edalas, see polnud aga suur viga. Edasi tuimalt läbi metsa põhja, et jõuda teerajani. Punkti otsustasin minna mööda väikest teekest, mis teeb künkale ringi peale ja siis suunaga. Olime juba soost üle ning edasi minnes sattusime mingile lohale, tundus nagu siht, kuid see ei saanud kindlasti olla siht. Teine võistkond arvas, et nad on üldse teises kohas, seega nemad ei osanud ka aidata ja Elina ei teadnud üldse kus me oleme. Sellepeale ma ütlesin paar kurjemat sõna, sest üksi rogainis kaarti ei saa vaadata, on vaja siiski kontrolli ja ka teist pead, kes mõtleb mõnes kohas natuke teisiti. Tiirutasime kuskil arusaamatus kohas ja siis panin tunde järgi otse lõunasse ja sain tagasi sellele teele, kust me hakkasime punkti minema. Nüüd oli juba Elina ka vihane, kuid see tähendas seda, et ta pani ilusti suuna ja leidsime punkti vähemalt ülesse. Edasi mööda sihti üsna pikalt põhja, et jõuda Nõva külla.

Ma lootsin kaardi järgi näha sihti metsas, kuid tegemist oli täiesti sooga, kus ühel hetkel Elina oli jalgupidu kinni ning minu jalg krampis, sest vesi mudamülkas oli metsikult külm. 58 juures põldude vahel oli metsik tuul, nagu vihmast oleks vähe olnud. Kõik riided olid juba üsna läbimärjad ning külm tuul ei teinud üldse enesetunnet paremaks. Vähemalt lisaks punkti kätte saamisele, leidsime sealt väga head õunad, mida nosida enne järgmist punkti 40. Kõik läks orienteerumise kohapealt väga hästi. Ka järgmised punktid 39 ja 32, kuid tempo oli see, mis oleks saanud olla parem. Koguaeg kummiga ma ka ei jaksanud vedada, sest põlv ja puusad andsid külmas väga valu. Siiski see aitas palju ka kõndimisel ühist tempot hoida, nii et sellest me ei loobunud. Lõpuni oli jäänud 1,5h, seega kirde nurka me ei hakanud minema, kes teab kas oleks jõudnud siis kõikide punktidega finišisse, kuid veits jäi kripeldama, et ei proovinud võtta 50. See tähendas, seda et tuli võtta vähemalt ära kolm 2st punkti. 28, 24 ja 21. Kerged punktid ning jooksuga finišisse. Aega jäi üle 8st tunnist üle 23minutit. Isa oli õega veel rajal ning me pidime pool tundi proovima end soojendada supi ja teega, et mitte läbimärjana päris ära külmuda.

Kokku 82punkti ning kilometraaž 48,8km, mis üsna korralik. Olgugi, et väikeste vigadega. Kokkuvõttes 47.koht 300st ja naiste 4.koht, minutiga kaotasime kolmandel. Seega tuleb teha veel natuke trenni, et konkureerida nende kõrgemate kohtade peale.

Väike video võistlustest: https://youtu.be/xyr_3UTos6g

24h rogaini EM Hispaanias ehk lõputu karstiala

Sain lõpuks valmis võlgu olnud postituse, aega võttis aga asja sai. Võin kohe välja vabandada kiire elutempoga, mis tulnud seoses uue linna kolimise ja üliõpilaseluga. Tuli üsna pikk postitus, seega tegin selle väikesteks peatükkideks, juhuks kui keegi ei viitsi kõike lugeda ja tahab näiteks ainult võistluse kohta lugeda.

Tegin valmis väiksed videod ka reisist. Terve reisi oma (koos võistlusega) Siit. Või ainult võistluse oma Siit

Enne võistlust (Kohale sõit, München, treeningkaardid)

Peale eelmise aasta Soome MMi jäi miskit kripeldama. Miski jäi nagu veel rajale. Seega käis kähku otsus osaleda järgmistel tiitlivõistlustel Hispaanias. Esmamulje väikest kodutööd tehes oli imeline. Ilus maastik, head pinnavormid (mäed/karstialad), ilm veidi soojem meie suvest, mis veel tahta. (Kuigi järgmine oli Austraalias siis selle kaugus ja aeg välistasid selle.) Nüüd oli vaid küsimus kellega??? Kadril oli jalg haige, õigemini kõõluse tükk häiris ta jalga ja tema oli kahjuks välistatud. Teist samasugust opakat oli raske leida. Korraks tuli mõte rääkida Elina Emiiliega, kuid see mõte kadus kuni juhuslikult nägin teda trammis, milline kokkusattumis. Esimese ideega ta oli nõus. Ta vist ei teadnud millega ta nõustus. Enne võistlust oli ta osalenud vaid 4 rogainil, pikim vaid 6h. Kuid otsus oli kindel, võistlejate nimekirjas olid meie nimed kirjas ning aeg oli otsida reisikaaslasi, sest kahekesi poleks me hakkama saanud. Kasvõi rendiautot poleks me saanud võtta. Saatsin heale tuttavale Sulevile meili, kes on alati meie tegemistel silma peal hoidnud ja rajal meid motiveerinud. Nende tiimil oli aga plaanis pikem Euroopa reis, kuid ütles et Ehtel Taeverel ja Eha Lehtojal pidi ka reis olema planeerimise järgus. Saime nendega ilusti kokkuleppele ning kui piletid ja bronnid olid tehtud, jõudis natukene lähemale, et tõesti, nüüd ongi minek, tuleb trenni teha. Lõpuks saad ikka siis alles aru kui teed esimesed sammud stardikoridorist enda planeeritud raja poole, et siin ma nüüd oled, 24h on aega metsas punkte otsida. Sinnani, et esimesed jooksusammud rajal teha läks aega. Senikaua tegime valmis Stardipaiga projekti, mille tulemusena saime abikäe võistlustel osalemiseks ning Matkaspordist uued jooksutossud. Rohkem andis selle projekti tegemine mulle indu ja motivatsiooni, sest nägin, kuidas väga erinevad inimesed toetasid ja uskusid meisse.

24.august oli aga minek. Esimene peatus München. Münchenis oli aega järgmise lennuni üle 11tunni, seega otsustasime turisti teha ja metrooga linna sõita. Käisime peaväljakul, erinevates kirikutes. Kõige huvitavam oli ühes kirikus olev kunstiteo, mis kattis kõik laed ja mis oli tehtud naiste sukkpükstest. Ei tea kas kiriku jaoks sobilik aga midagi uut ja huvitavat. Kuna mina olin otsustanud käsipagasiks võtta väikse kohvri, mitte sportlase moodi seljakoti, siis see tähendas kärurallit munakiviteedel. Tegime kohustusliku õlu ringi ning kõrvale proovisin mingit “rahvusrooga”. Õnneks ma ei teadnud sel hetkel, et sõin loomamagu, ei tea kui suure isuga oleksin seda sel juhul edasi söönud. Seadsime sammud tagasi lennujaama ja lendasime Bilbaosse. Maandumine oli juba päris erakordne, sai ikka korralikult toolipeal üles alla hüpatud. Esimese asjana tervitas meid täielik läitsak ja palav ilm, olgugi, et kell oli juba südaöö. Võtsime auto ning hakkasime ööbimiskohta otsima. Linnas toimus aga täielik möll, just oli hakanud mitme päeva festival ning terve linn oli rahvast paksult täis. Muidugi ka tänavad, mida mööda me pidime minema. Politseid proovisid küll aidata, kuid kerge keelebarjäär tuli ette ja ega  nemadki täpselt ei teadnud asjadest, Hispaania värk. Lõpuks leidsime tänu mitmele GPSile koha ülesse ning läksime ka uurima, mis siis linna peal toimub. Terve linn oli täis väikseid lavasid ja tonnide viisi pürgi. See vaatepilt oli suht kohutav muidugi ja see pidev alkoholi kuse haisu segu ei teinud asja paremaks. Nii palju kui aru sain, oli tegemist suve suurfestivaliga, kus on erinevad tiimid, kes kannavad samasuguseid kaelarätte ja käivad oma topsiga igas putkas joomas veini ja koka segu. Kindlasti rahvarohkeim festival, kus käinud. Hommikul enne ära sõitu võistluskeskuse poole tegime veel paari tunnise jalutuskäigu, kuid siis oli linn juba hoopis teine. Mulle ääretult meeldis. Muidugi täielik troopika, üle 30kraadine ilm tegi selle veel eksootilisemaks. Lõunaks oli meil plaan jõuda Lekunberri, mis oli siis võõrustav linn ja sealt mõnekümne minuti kaugusel ka võistluskeskus. Seadsime end kämpingusse sisse, tegime väikse ringtiiru Lekunberris ja jahutasime kehi külmas basseinivees, sest juba liikumine oli raske selle ilmaga. Õnneks võistluste ajaks selline üle 35kraadine kuumus pidi ära minema. (Samas, ega võistluste 33kraadi ka parem polnud, ilmataat soosib alati sportlasi, kuid tavaliselt mitte sellise kuumusega.)

Õhtuks/ööks läksime treeningkaardiga maastikut katsetama. Muidugi paras huumor oli sinna kohale sõita, ühtegi teeviita polnud ega julgenud igast väiksest teest mäkke ka üles minna. Lõpuks tänu kohalikele saime autoga üsna ülesse mäkke. Kui muidugi rendiauto firma oleks näinud mis teed pidi me sõitsime, oleks vist üsna kehvasti läinud.Niigi paar mõlki oli juba Bilbaos meil autole öösel tehtud, kuid loodetavasti kindlustus maksis selle kinni. Vähemalt siiani pole tulnud ühtegi arvet, (ptüi ptüi ptüi). Treeningu jaoks oli kaks kaarti, üks mägisema alaga ja teine rohkem metsa alaga.

Treening kaardi saab siit vaadata: mem-amezketa_20000_controls

Öösel proovisime seda mägisemat ala, et teada saada kui hull see siis tegelikult on ja kas tasuks üldse öösel mägedesse minna. Esimese punkti leidsime lehmade keskelt kenasti üles, kuid see jäi ka meie ainukeseks punktiks. Teist punkti otsisime vähemalt 1,5h ja ei leidnudki. Vallutasime ära tipu, kus oli armas kujukene ja tampisime karstialal ringi nagu segased. Kilomeetreid tuli kuue kanti, kuid see oli paras šokk minu jaoks. Kui ma pean sellise kaardiga orienteeruma, siis metsast ma välja ei tule. Jään sinna lehmade ja lammaste keskele, kelle silmad lambiga ilusti vastu särasid. Ainuke asi, mida seal karstialal suurte aukude vahel sai nautida oli loomakellade hääl ja tähistaevas. Teine asi mis mind väga ära ehmatas, muidugi peale nende suurte mitme meetriste aukude kivide vahel, oli see, et mu lamp hakkas peale 3h juba tühjaks minema. Lõpus oli valgus pea olematu ja seal kivide vahel käimine oli kui õnnemäng, kas astun valesse kohta või mitte. Vähemalt mina tegin endale peas plaani valmis, meie öösel mägedesse ei lähe, juhtugi mis tahes ja olgu kaart milline tahes aga meie seal hakkama ei saa. Kuigi mul oli varuaku olemas ja akupank oleks ajanud valgustuse probleemi ära, siis Elina lamp polnud just suurem asi ja sellega poleks midagi mägedes olnud teha. Andsime mägedes turnimisega alla ja saime aru, et orienteerumisoskus meil suurem asi pole. Vähemalt leidisme ilusti auto ülesse ning jõudsime turvaliselt 2 paiku oma vooditesse tagasi. Järgmine päev käisime Mendukilo koobastes. Turisti koht ja eeldaks, et olemas ka inglise keelne ekskursioon, kuid valikus oli vaid baski ja hispaania keel ning omapäid ei saanud ka rändama minna. Läksime siis hispaania keelt nautima. Ligi 30meetrit maaalla olid päris suured ja võimasad koopad, muidugi temperatuur oli ka vastav. Saigi põlvedele väikest külmateraapiat teha enne võisltust. Ilus ja imetlusväärne, et selline asi püsti püsib ja kui tuled sai kustud pandud, siis kivid hakkasid sätendama nagu tähistaevas. Koopas elamisel oli kindlasti oma eeliseid.

Käisime võtsime võistluskeskusest materjalid ära, panime homseks planeerimise telgi valmis ning kõige tähtsam asi, GPS kinnitati koti külge. Kõige tähtsam just lähipäevadel alanud metsatulekahjuga mitte just kaugel. Oli olnud päris pikk kuivaperiood ning mitmed hektarid olid läinud põlema ja kuna vihma polnud oodata ka, ei teatud millal suudetakse piir ette panna. Kui neljapäeval Lekunberri jõudsime, siis mõndasid lähedal olevaid mägesid polnud nähagi, sest suits oli üsna tugev.

Metsa treeningu kaart:  mem-baraibar_20000_controls Lõunaks olime jätnud teise treeningu, seekord siis kaardiga, kus oli rohkem metsa. Punktid läksid palju lihtsamalt kui eelneval päeval, kuid ega see maastik parem polnud. Täiesti suvaliselt maaseest välja tulevad kivid, roosi laadsed põõsad-puud, läbimatud teravad põõsad, mis tekitasid jalgadele kriime nagu oleks kassiga võitlust pidanud. Teine õpetus treeningkaardilt: pole mõtet minna lühikese püksiga, olgugi, et ilm on rõvedalt palav, siis pärast kipitavad kriimustatud jalad pole paremad. Punktid tulid ilusti kohale, suutsime end kaardil lõpuks ometi positsioneerida ja isegi teha paremaid teevalikuid kui tiimid, kes jooksid, sest punkti jõudsime ikka samal ajal. Nägime hobustekarja, mida ajas koer ja mutt kepiga tagant, juba end katki kukkunud võistlejaid, kelle jalg oli mitu korda normaalselt suurem ning mitmeid eestlasi. Vahepeal oligi tunne, et ainult eestlased rajal, eestlane on rogaini rahvas. Järjekordne 6km kerge trenn tehtud. Nüüd jäi ainult üle puhata, süüa, natuke võistlusasju panna kokku ja veel kord puhata. Süüa saime hästi. Hispaanias mõnusad kompakt lõuna/õhtusöögid. Kolm käiku ja joogid sees, muidugi ka üks õige hispaania vein. Nii läks õhtu nautimine üsna pika peale, kuid oli vaja hakata asju pakkima. Suurimaks mureks oli kaardiplaneerimise aluse otsimine. Mingit pappi ega alust ma kaasa ei võtnud. Siis aga tuli pähe geniaalne idee. Kämbingus on ju restoran, neil peab olema pappkaste, läheks küsiks. Minut jälle mõtlemist, sest inglisekeeles nad ei saaks must niikuinii aru, mis teha?!? Opsti, mõte olemas, guugelga pappkasti, näita pilti ja küsi kas on. Muidugi neil oli ja ma arvan, et see nooruke teenindaja pole kunagi näinud inimest, kes oleks kasti üle nii õnnelik. See mure lahendatud, teine asi oli, mis saab mu joogist joogikotis. Tavaline vesi ei sobi mulle. Eestis joon mustikamaitselist vett, sest lisaks vedelikule annab mingitki energiat. Eestist seda kaasa ei võtnud, seega tuli leppida tavalise suhkruveega. Seegi kord sain restoranist abi ja paar väikest suhkrupakki endale. Lahe oli vaadata muidugi Elinat, kelle jaoks see kõik oli uus ja huvitav ning mida lähemale aeg stardile läks, seda rohkem tekkis paanikat silmadesse. Õnneks jäime mõlemad kenasti magama, mingit närveeritsemist polnud. Kuigi unetunde just väga palju ei tulnud, siis vähemalt oli kvaliteetne uni.

Võistluspäev (24h Aralaris)

Oligi käes kaua oodatud hommik. Tegime väikse söögi, pakkisime viimased asjad ning vurasime võistluskeskusesse kohale. Tee peal ootasid meid tõsine laadung tee peal ja autode rivi, sest lambakarjal oli vaja minna ühest tarest teise. Mööda kitsaid ja käänulisi teid silmitsesime ahastusega kõrval olevaid metsi. Mitte, et me eelneval päeval polnud sama teed pidi sõitnud, vaid pigem oli asi selles, et siis ei olnud veel täiesti kohale jõudnud, et nendes metsades peab hakkama varsti jooksma. 3h oli aega stardini ehk telkimisala tehti tühjaks ning aeg oli hakata kaarte võtma. Opsti…mis hiiglaslik kaart sealt nüüd tuli, täpselt pooleks veel jaotatud ka: ülemine osa avatud ala ja all lõunas mets. Nagu alati esimesel korral vaatad seda kaarti ja mõtled, et mida kuradit sa nüüd tegema pead?!? Täiesti võimatu on siit mingit planeeringut teha kui kõik kuskil laiali. Jõuad telgini, hakkad nööpnõelu panema punktide asukohta ning kui hakkab nööriga mängimine, on esimene prohmakas kadunud ja kaine mõistus hakkab tööle. Nööri tegin u 50 linnulennulisele kilomeetrile, kuid arvestasin sellega, et lähme läbi Hashhouse´i ja teeeme nö kaheksalise ringi. Treeningkaardi järgi sai aru, et tuleb aeglane rada aga kui aeglane ja kui raske see võib meie jaoks tulla, oli teadmata. Ühte pidi oli nöör tõmmatud ja kui hakkasin teistmoodi seda proovima, siis esimene rada ei läinud absoluutselt meelest ning tundus parim võimalikust. Seega jätsime planeerimise sinna paika, sõime, puhkasime ja hakkasime stardiala poole liikume. Seal toimus põhjalik kontroll, et meil tikke poleks kaasa. Lisaks muidugi veel kohustusliku varustuse kontroll. See nägi aga välja selline, et kohtunik võttis kõik asjad kotist välja mis võimalik ja sinna meie aeganõudev pakkimine läkski. Vähemalt veendus selles, et me ei saa ühegi asjaga metsa põlema panna. Loeti veel viimased sõnad peale, et GPS oleks kindlasti olemas, sest kui tulekahju peaks levima veelgi edasi siis nad teaks kus me oleme. Eks see veits ikka hirmutas, kuna ei oldud veel suudetud tulekahjut peatada, eriti sellise kuumusega. Stardialas viskasime veel end “kookide” vahele pikale.

Tegin väiksed joonistused kaardil, et asja lihtsamaks teha rogaini võõrale inimesele. Ehk tegin kaardi viieks osaks.

5minutit stardini ja võistkonnad hakkasid kogunema väljapääsu poole, mis neile kõige mõttekam on. Me valisime edela poole, sest esimene punkt 41 kulges mööda teed sinna poole. Järsku hakkasidki kõlama lehmakellad. Startisin oma kaheksandal 24 tunnisele võistlusele ja Elina oma esimesele. Esimesse punkti minek oli ilma suuremate tõusudeta, mida rajal hiljem oli metsikutes kogustes. Mööda rada ning siis rohelisse, üsna läbimatusse metsa punkti järele. Edasi kulgesime samuti mööda teed, möödusime juba rahulikest mäletsejatest ja võistkondade arv silmapiiril aina vähenes. Kõndisime fotograafi järel mööda väga kivist teed, see polnud enam kruus tee peal vaid lahmakad kivid. Jõudsime lagedamale kivisele alale ja see tähendas seda, et teine punkt 35 pidi kuskil siin nõlva all olema. Kõik otsisid täiesti erinevatest kohtadest, ma eeldasin seda, et fotograaf tahab punktis pilti teha, kuid ta pani veel edasi. Muideks kui punktist tagasi tulime, tuli tema hoopis ehmunud silmadega kaart pihus meile vastu, ju ta ka ei teadnud kus punkt on. Ilma teiste tiimideta poleks vist meiegi hakanud seda otsima kuskilt väiksest kiviiglust. Tavaliselt rogaini punktid on nähtavad kaugelt, kuid siin oli need vägagi peidetud, kui ikka täpi pealt õigesse kohta ei läinud, võisid kõndida nagu kass ümber palava pudru aga pudru lõhnagi ei saanud tunda.

Esimene ehmatus punktide peitmisest saadud ja tuli hakata korralikult kaarti vaatama. Saime ilusti väikse teepeale ja meile järgnesid päris mitu tiimi. Hoidsime päris hästi end suuna peal ja ühel hetkel olime ümbritsetut mitme auguga. Kuid need olid kõik valed augud, nagu ikka. Kuidagi sattusime õige augu juurde ja all paistiski 96punkt. Nii mitmelgi korral läks vaja õnne, et punkti leida. Vahepeal olime aga õnnest väga kaugel. Ronisime kivisest alast üles ja tõusumeetrid hakkasid kogunema. Jõudsime avatud nõlvadele. Tuli üsna pikalt ülesmäge astuda, et leida järgmine punkt 47 kivisel künkal, lehmakolju kõrval. Päris paljudes punktides oli loomade koljuluu juures. See punkt läks lihtsalt, sealt edasi minnes saime Ladina-Ameerika seebika vaate osaliseks. Kivised mäed ja seal vahel olevad hobused karjas, järjekordne pilt, mis jääb mälusoppi alles. Silmapiir oli üsna kauge ja seepärast võisid vahemaa järgmise mäeni tunduda üsna väike, kuid tegelikult oli pikk astumine ja selle vahepeale jäi mitu nõlva ehk kohati tekkis probleeme läbitud vahemaa läbimisega. 34 minnes panime suuna loomade joomatünnile ja sealt edasi oli ilusti näha väike tiigikest, kus oli järjekordne kelladega lehmakari. Kadriga olles sain mina olla see, kes kartis loomadest mööda minna, kuid seekord oli Elina silmades suurem hirm, seega pidin alla suruma hirmu neist mööduda ja ütlema, et ei juhtu midagi. Sisimas aga võitleb minuga suur hirm.

Edasi punkti 46, kuhu proovisime läheneda ida poolt ehk saada teepeale, mis läheb veidikene ülesse ja sealt lootsime näha oja, kus punkt asub. Üle 30 kraadist ilma nautides jalutasime mööda nõlvu ja kaugelt jooksid mööda ilusa kerge sammuga Team Salomon. Meie aga joosta ei suutnud, liiga palav ilm ja pidev üles-alla vaarimine oli meid juba korralikult väsitanud. Jõudsime nõlva tipu poole koos matkava perega, kes näitasid meile, kus punkt asub. Sinna aga oli üsna saast minna madalate ja üsna teravate põõsaste pärast, kuid tuli lihtsalt läbi end suruda. Edasi võtsime sihtpunktiks joogipunkti, sest vedelikku läks meeletus kogustes ja polnud kindel, kas järgmisesse joogipunkti oleks seda jätkunud. Veepunktiks osutus väike loomade joogikoht, kus üsna peenike voolik tuli maa seest väikse niriseva veenirega. Täitsime pudelid uuesti täis ja suundusime punkti 150. Kõik tundus lihtne ja selge, kuni olime ligi pool tundi vaaritanud samas kohas ja punkti polnud ikka leidnud. Paar tiimi olid juba möödunud, kuid sama kiiresti nad kadusid kui tulid. Proovisime panna end paika nõlva, puu ja ämblikuvõrgu laadse ojakogumiku järgi. Siiamaani ei saa aru, mille järgi pannakse puu kaardile. Suurim puu, mis silmapiiril oli, ei olnud igastahes märgitud seal, kus me seda eeldasime. Ühel hetkel tuli üks hispaania tiim sama nõutud nägudega. Koos nendega aga saime end paika ja me olime otsinud punkti liiga vara. Mägi läks veel väikse nõlva tagant edasi ja järjekordne punkt, mis oli kaugelt nähtamatu. Põlvekõrguste põõsaste vahel. Järgmisesse 58 tuli üsna pikk sammumine põhja. Kerged vaheorientiirid tuli aga panna, sest muidu oleksime sattunud eikuhugimaale. Loomatarad, kerge langus, mingi väikemälestussammas ja 60m kõrgusjoont üles ronimine. Seal oli juba näha, et on paar puud, kus ka punkt oli. Tegime väikse pausi ja proovisin ühe HoneyPower geeli sisse mahutada, kuid see ei õnnestunud. Kõik mis ma proovisin süüa oli liiga magus ja läila. 3h olime olnud juba rajal ja ma ei olnud midagi söönud, lihtsalt ei läinud sisse. Tegime kunagi ammu isaga reegli, et iga tund peab midagi sööma, midagigi, sest sel juhul ei teki suurt energiapuudust. Tampisin selle reegli ka Elinale pähe ja käskisin tal süüa. Eeskujulik õpetaja, kui ise ei suuda süüa, vähemalt oli mul hea meel selle üle, et hetkel ta suutis endale uut energiat ammutada.

Edasi tuli päris räige mägi. Enne punkti minemist juba ütlesid hispaanlased meile, et näete seda mäge, see on jõhker. Ma olen seal mitu korda käinud ja lihtne see kohe kindlasti ei saa tulema. Ma proovisin veel positiivset mõtlemist säilitada, et mis see ikka ole, mõni sada meetrit tõusvas joones liikumist ja kivise mäe üleval me olemegi. Hoidsime nii palju kõrgusjoont kui võimalik, et mitte teha mõttetuid laskumisi.

Nägime väikest nelinurkset kivist varet, mille juurest panime suuna punktile. Otse ülesse minek, jalgealune läks aina kivisemaks ja tähelepanu aina hajus, sest väsimus hakkas võimust võtma. Mäe üleval olid uued hingeldavad hispaanlased. Tõmbasime natuke hinge ja hakkasime koos punkti otsima. Kõndisime ühele ja teisele poole, kuid üksi auk ega orvand ei klappinud kaardiga. Ohtlikust kivisest alast ei saanud ka aru, mis oli märgitud roosade täppidega, sest minu meelest igasugune kivine ala oli praktiliselt alati ohtlik. Ühel hetkel suutis Elina meid paika panna orvandi ja idas oleva künka järgi.

See tähendas aga seda, et olime pea 100m punktist eemal. Üks hispaanlastest oli leidnud väikse sissepääsu väga järskude kiviste nõlvadega augule, kus keskel asus punkt. No kaardi järgi ma ei oleks sellist pinnavormi absoluutselt osanud arvata.Olen harjunud selliste väikeste aukude ja küngastega. Enne võistlust veel imestasin, et kuidas nad said mõõtkava 1:20000, kuna rahvusvahelistes reeglites on, et mõõtkava võib olla alates 1:25000. Nüüd sain aru, et kui see oleks olnud väiksem, oleks puhas bingo olnud, kas leiad punkti mingist august ülesse või mitte. Kui 121 poleks õigelt poolt lähenenud poleks ka punkti leidnud. Ligi tund aega ühe punkti jaoks oli läinud ja tuli reipa sammuga minna edasi 83 suunas. Kui sellest kivisest alast olime välja roninud, olid nõlvad üsna hästi nähtavad ning näha oli, et hispaanlased lähevad ka sinna poole.

Meil oli lihtsalt vähe aeglasem tempo. Sel hetkel nägin, et Elinal tuleb väikse väsimus, samm pole enam nii reibas ja tuju vajub alla. Õnneks läksime punktile ilusti peale ja viga ei teinud.

Tuli ronida august välja, mis oli Elinale eriti kurnav, kuid ajapikku jõudsime ülesse. Ees oli esimene kõrge kalju, kust vahelt saime ilusti läbi ja punkt asus teise kalju taga olevas järjekordses lohus. Selles punktis oli natukene suurem õnn, sest pikalt otsima ei pidanud. Nüüd sai tempokama kõnniga edasi minna, sest polnud enam nii kivine maastik ning ees oli väike teekene, mis muidugi ilmus ja kadus nagu jumal juhatus. Möödusime üsna hiljuti surnud hobusest, mis polnud just ilus vaatepilt, samas veel koledam oli enne seda nähtud surnud lehm, mis oli juba pooleldi raisakotkaste poolt söödud. Päris palju tiirutasid hetkelgi raisakotkad peakohal, sest nagu näha, siis süüa neil jätkus.

Esimest korda sain aru, kus on kivine ala ja kus mitte, sest leidsime üksinda, ilma ühegi tiimita kohe punkti üles ja see tekitas mõnemale uskumatu positiivsete tunnete voolu ja jooksime rõõmsalt nõlvalt alla järgmisesse punkti 33, kus lähedal asus ka joogipunkt koos arstiabi ja kerge külma supiga. Kaugelt oli näha väikest talu loomadega, sellest mööda ja väikse  vana kaevu juures oligi punkt. Natuke edasi ja meid ootasid korraldajad, kes aitasid täita meil joogikotid, koos sellega sain ma muidugi voolikust kerge dušši. 6h jooksul oli mõlemal kulunud ligi 4liitit vett!!! ja ma olin selle ajajooksul söönud ära kaks väikest šokolaadibatooni, mis tähendas, et ma olin nii väsinud ja tundsin, kuidas energia saab ühel hetkel täitsa otsa ja siis kukun otse sinna maha. Külm supp, mis korraldajad andsid, mis meenutas pakisuppi, oli hea soolane ja tekitas korrakski täiskõhutunde, mis andis uue motivatsioonilaksu. Puhkasime veidikene jalgu ning rääkisime nendega Eesti ja Hispaania erinevustest. Eriti üllatunud olid nad selle üle, et Suur Munamägi, mis meie kõrgeim “mägi” on vaid 318m. Nõustusid meie väitega, et äärmiselt raske ja aeglane rada on, kuid samas miljonivaadetega. Õnnitlesid veel teise koha üle, sest me olime alles teine tiim, kes sealt läbi käis. Arvata oli, et teised tiimid jätavad lagedad nõlvad öö jaoks, kuid nagu hiljem selgus, siis tiheda uduga ei andnud ka see eelist.  Tuli edasi suunduda, sest valget aega tuli kasutada nii palju kui võimalik. 51 läksime mööda teid, tegime küll väikse ringi, kuid rohelisest alast ei hakanud end läbi suruma ning säästsime sellega natukenegi jalgu. Vastu jalutasid ehtsad maapoisid, mõlemad vaatasime kohkunud nägudega üksteisele vastu. Pärapõrgus jalutavad kaks tüdrukut neile vastu, kus tavaliselt nad ei näe kedagi. Arvatavasti läksid nad karja ära tooma.51 tegime paar väikest põiget, sest otse läbi lehmakarja või hirnuvate hobuste kõrvalt ei tahtnud päris minna. Mööda teekesi liikusime edasi punkti 100 poole.

Kõndisime mööda suuremat matkarada, mis vahepeal osutus üsna munakivi teeks, ainult need kivid olid palju teravamad. Tegime sellega väikse ringi, sest ei hakanud riskima otse minekuga, kuna mäe üleval oleks oodanud meid kivine kalju ja sellest läbi pääsemine polnud kindel. Seega kõdisime mööda mäe nõlva, rohelise veega järve ääres ja lähenesime punktile lõunast mööda väikest teed. Üle 200m tõusu oli kohutavalt raske. Tegid kaks sammu üles poole ja puhkasid samakaua. Proovisin leida oksi, millele toetuda, kuid need tavaliselt murdusid mu all. Ühel hetkel jõudsime üles, heleroheline mets oli idas arusaadav ehk me pidime hoidma läände, sest seal oli järjekordne auk ja järsaku ääres punkt. Mäest alla tulemine möödus juba kergemalt, sai kohe uhkust tunda enda üle, et sealt mäest üldse üles sai end aetud. Jälle olime selle ilusa järve ääres ja kõndisime ümber järve oleva tee. Kuna kell oli üsna palju ja hakkas minema pimedaks, jätsime punktid läänes ära, sest seal poleks saanud alati tee peal liikuda ja arvestades seda, et Elinal oli üsna seasilm, poleks ühe lambiga seal midagi teinud. Seega suundsuime punkti 40. Mööda läksid meist eestlased, lõpuks ometi. Mari Kaseväli ja Toomas Marrandi. Ka nemad ei olnud just väga optimistlike nägudega, nad polnud ühte punkti leidnud ja ega teisedki lihtsad polnud. Väikegi lohtus, et kõigil on rakse. Ma proovisin nuttu tagasi hoida ja võidelda alla andmise tundega. Ja seda kõike nii, et Elina ei näeks mingit muutust mu emotisoonidest.Olen ise kogenud seda, et kui isa on olnud väsinud või eksinud näoga, siis see mõjub ka mulle rusutavalt. Seega tahtsin vältida seda, et tal ka tuju ära kaoks. Punkti 40 leidsime ilusti väiksest jõeorust kenasti üles. Metsa vahel hakkas juba üsna pimedaks minema, kuigi kell oli alles 8. Mööda teed edasi minnes, otsustasime teha väikse muudatuse planeeringus ning võtta lisaks punkt 110 ja peale seda 70. Sest punkti 70 oleks olnud üsna raske minna 40st. See otsus tasus ära ning kõndisime mööda järjekordset matkarada. Seal käies tuli meelde mu väike matk metsas ja kuigi raskel hetkel tulevad ainult meelde negatiivsed emotsioonid siis siiski need rajad kutsusid uuesti esile ideid minna seljakotiga rändama. Mõtted tuli koondada siiski hetkele, 8h oli möödas ja 16h oli veel jäänud. Üle poole sellest ootas pimedus ehk meie jaoks väga aeglane liikumistempo. Järsku kuulsime sahistamist. Inimene see olla ei saanud, olgugi, et igal pool oli täielik sügis ja paks kiht lehti maas.

Punkt 70, tagasi minnes tegime pausi ja seepärast GPS tegi veidra jõnksu põhja.

Üsna kaua sahistas see keegi ja siis tuli puu tagant välja pirakas mäger. Polnudki tüüpiline lehm/lammas/hobune, keda tavaliselt näha oli. 110 võtsime koos ukrainlastega ning edasi suundusime mööda teed 70 poole. Tuli välja võtta lambid ja rahulikult orienteeruda, et mitte teha suuri vigu. Tee järsust pöörest panime tuimalt läände ja proovisime kõrgusjoont hoida. Olime eelmises punktis kohatud ukrainlastel natuke eest ära läinud, kuid punkti hakkasime koos otsima ja puude all see ilusti seisiski. Ukrainlased läksid ühele poole ja meie hakkasime tagasi teele minema.

Tegime pikema pausi, sõime natuke, otsisime soojemad riided ja tukastasime tähistaeva all 15min. Täielik pimedus oli saabunud ehk sai asja rahulikult võtta, kuid mitte väga rahulikult, sest põhjast tuleva tuulega tuli üsna külm ja niiske tuul. Kerge udu juba hakkas tekkima, mis paljudele valmistas raskusi rajal, ka meile, kuid seda hiljem. Järgmisena läksime tagasi sellele teele, kust olime ära keeranud ning suundusime 54 peale.

Kui tee tegi järjekordse 90kraadise pöörde, läksime meie läände. Veteranid meie ees ja meie nende järel. Mina potsatasin hetkeks maha ja kasutasin ära olukorda, kus ka nemad otsivad punkti ja tukastasin taaskord 5min lehtede vahel. Mul oli ilge väsimus, kas see oli energiapuudusest, mis võis tekkida söömatusest või millestki muust, kuid sellist väsimust pole veel enne 24h tekkinud. Punkt võetud, otsustasime jätta väikse pauna põhja poole ära. Seal tundus olevat üsna palju läbimatut metsa ja oleks pidanud kõrgusjooni lugema, kuid seda riski me ei võtnud.

Tiirutasime üsna punkt 93 juures, oleks pidanud ikka edasi otsima.

Edasi teed mööda 93 poole, seda ka ringiga, sest pigem turvaliselt tee peal kui kuskil pärapõrgus. Kuigi ennem nähtud Mari sõnad, et seal oli täielik padrik ja nemad seda punkti ei leidnudki üles suurt lootust ei andnud, kuid seda ma tahtsin lihtsalt proovida. Elina sellest mõttest küll väga vaimustunud polnud ja kui ka punkti otsisime, siis pigem ta tahtis tagasi teele minna kui edasi otsida. Eks ma saan aru ka temast, sest ta pole nii otseselt öösel orienteerunud ja üksinda metsas olemine tekitab ka minus kõheda tunde. Veidikene keerutasime seal rohelises (raskesti läbitavas metsas) ja pöördusime tagasi. Minu seisukohal oleksime me võinud natuke minna veel lääne poole, sest aega oli valgeks minemiseni piisavalt. Seekord aga nii ja kõndisime teel lõunasse, et sealt edasi minna 67peale. Kui olime suuremal ristimikul oli meil vaja otsuStada, kas me lähme aeglase tempoga Hashhouse´i poole ja võtame paar üksikut punkti või puhkame siin. Edasi liikumine oli raskendatud udu poole pealt ja väsimus võttis meist võitu. Otsustaisme jääda sinna ristmikule teeäärde tukastama, sest ärgates oleks vähemalt olnud asukoht kindlalt teada ja plaan olemas. Tõmbasime termokiled ümber ja magasime 3tundi. Selline nägi välja öösel GPS kui me rahulikult magasime, arvata on, miks isa paanitses ja magada ei saanud. Tütar kõnnib edasi-tagasi täiesti kaugel punktidest.

Vahepeal küll ärates meid ülesse metsik külmus, mille tulemusena tõmbasime veel ühe termokile endale ümber ja võistkond, kes tuli kontrollima, kas meil kõik korras. Muidugi pidi seda tegema otse tulega silma vaadates, kuid uuesti magama jäämise probleemi see ei tekitanud. Mingi sisemine kell äratas mind ühel hetkel ülesse ja hakkasime edasi liikuma. Lõdisemine oli halvanud mu terve keha, kuid see oli ainuke asi, mis tekitas soojust. Võtsin väikse pähklipaki, et anda kehale energiat. Õnneks seekord suutsin ma seda kenasti süüa, sest õhk oli piisavalt jahe ning kõhus pakatas nälg. Läksime rahulikult 67 poole. Tuju natuke parem kui enne uinakut ning see tähendas ka kiiremat mõtlemist. Saime ilusti väikse tiigi juurde ja sealt leidsime punkti kohe üles. Polnud enam mingit eksimust nagu seda oli alguses. See andis järjekordse motivatsiooni. Jätsime jälle ühe punkti ära, 102, sest kividel turnimiseks meil veel jõudu polnud ja treeningrajal proovitud pimedas kividel ronimine tekitasid ka veidikese ettekujutise, mis seal oleks saanud. Ohutus ennekõike. Samamoodi pole kindel, kas me oleksime seda punkti leidnud, sest lähedal polnud ühtegi orienteeri, oleks olnud järjekordne auk, mida võib-olla kaugelt poleks märganud. Seega kõndsime mööda rada ida poole, iga sammuga võistluskeskusele lähemale. Jõudsime lagendikule, lubasime endale 5min lamamispausi ja täpselt siis kui olime mugavas asendis sellili, langes meie peakohalt täht. See oli vapustav. Tähistaevas siras täiega vastu, polnud mingit valgusreostust seda segamas. Vastu tulid vanad head rõõmsameelsed hispaanlased, kellega ma iga-aasta ikka metsas kohtun. Mõlemad naeratasid oma miljoni dollari naeratust ning ütlesid, et punkt on sealpool, minge minge. Läksime sinna poole, lagendik sai otsa, teised tuled tulid teiselt poolt ja läksid metsa. No see oli kindlalt vale suund, sest metsa poole ei saanud see punkt kuidagi jääda. Istusime nõutult maha ja vaatasime kuidas inimesed tulevad ja lähevad aga meie ei suuda end kaardil paika panna. Jälle mingid puud märgitud aga milline see märgitud on, pole aru saada. Lõpuks üks kolmene segavõistkond oli samas hädas ja hakkasime koostööd tegema. Leidsime õige kraavi üles ja võtsime punkti 44 koos. Kas asi oli pimeduses, kuid see punkt oli täiesti teisel pool sellest, kust meie seda otsisime ja arusaamatuks jääb, kuhu meid hispaanlased saatsid.

Künka all olevat teed mööda jõudsime joogipunkti, jõime üsna külma, kuid värskendavat vett ning suundusime edasi 57 poole. Päike hakkas oma üksikud valgusekiiri juba välja tooma, kuid lampi veel ära ei saanud kustutada. Leidsin üles ühe augu ja seal kõrval oleva teise lohu, kuid punkti ma ei seal ei näinud. Elina läks otsima veel, sest äkki see oli taaskord liiga väike lohk. Selleasemel oleks aga võinud kontrollida seda esimest lohku, mida arvasime, sest muidugi seal oligi see punkt, lihtsalt veidikene peidetud. Edasi 113. Aina rohkem soojendas päike ja positiivne oli see just nüüd, sest me olime jõudnud ohtlikule punasele kivisele alale. Öösel oleks seal üsna karm olnud turnida, hetkelgi vahepeal lõi väike kõhklus sisse, kas julgeb astuda ühelt kivilt teisele kui nende kahe kivi vahel on paari või rohkema meetrine auk. Keerutasime natuke karstialal, kuid aina rohkem sagis seal tiime ja kuna kõik tulid erinevatest suundades, sai punkti ilusti leitud. Hommik oli üsna jahe ja tegime mõned jooksusammud, vahelduseks sellele lonkimisele. Päris hea tunde tekitas. Järgmine punkti 95 teelt ära pööramine jõudis kiirelt kohale ja sai jälle minna karstialale turnima. Selle punkti juures otsisid samuti mitmed tiimid punkti, kuid seda üsna edutult. Kõndisime mööda kive ühele poole, teisele poole, kuid ei midagi. Sama murelike nägudega olid ka Tiit Tali ja Jaanus Reha ning kui mäletan õigesti oli ka Ilmäraeksimatud. No hetkel nad olid suht ära eksinud. Lootsin, et koos nendega läheb äkki otsimine libedamalt. Nad hoidsid päris tugevalt läände ja ühel hetkel sain aru, et oleme jõudnud juba rohelisse alasse, kuhu me poleks tohtinud minna, et punkti leida. Ütlesin veel Elinale, et davai, riskime ja proovime siiski seda, mida meie arvame. Läksime tagasi suurele karstialale ning hakkasime punkti sealt otsima.Alt poolt lähenedes tulid vastu meile järjekordsed hispaanlased, kes ütlesid, et seal koopas sees asub punkt. Kui ei näinud, et keegi kuskilt vahelt läbi poeb ja seejärel kaljusse poeb, poleks seda punkti absoluutselt leidnud. Järjekordne punkt, mis oli nii ära peidetud kui vähegi võimalik. Siit ka järeldus, alati ei tasu väga häid orienteerujaid uskuda ja nende järgi minna, kui ise arvad hoopis teistmoodi. 🙂 Vaadates neid metsi, mis ümberringi olid ja neid karstialu, siis punkti 87 läksime üsna tuimalt mööda teed. Seda tegid paljud, kuna see oli kindlasti üks kiiremaid viise. Energiat meil oli ja mis olulisim, siis tuju polnud enam allpoolarvestust. Läksime okastraadi vahelt läbi ning tugev loha 87. Asi, mis mind vahepeal üsna häiris oli okastraataedada ja üldse aedade puudumine kaardilt, eriti kui tegemist nii suuremõõtkava kaardiga. Läksime mööda teed edasi ja plaanis oli 48, kuid kuna kella pealt vaatas vastu alles 21h, siis mõtlesime, et energiat on ja aega ka, siis läheks joostes võtaks 161 ja 114 ka. Enamus aega saaks joosta ka mööda teed. Hakkasimegi jooksma ja olime juba ära keeranud marsruudilt, mis oleks viinud 48. punkti. Järsku hakkas aga Elinal ninast verd jooksma, päris korralikult ikka. Mina enam ei julgenud joosta, sest jooksmine ju kiirendab veelgi vereringet ja nende väheste, kuid kogutud punktidega tahaks siiski jõuda finišisse. Kes oleks teadnud kaua või palju tal oleks veel verd tulnud, seda riski ei võtnud. Seega hakkasime mööda tagasi tuldud teed tagasi kõmpima. Tee peal sattusime kokku jälle Jaanuse ja Tiiduga. Nemad kõndisid juba finiši poole ja teeäärde jäänud punkt 48 oli neil juba enne võetud, seega olid nad lahked seletama, kus see täpsemalt asub. Kiviaiast üle ja juba paistab. Tuli teha järjekordne otsus, kas võtta 151 ja 79 või kohe 32 ja 31. Mul veidikene tuju langes kui ei saanud võtta joostes neid eelolevaid punkte, siis arvasin, et parem oleks rahulikult lõppu jõuda. 32 minnes tegime väikse vale teeraja valiku, kuid saime eksimusest kiirelt aru ja saime punkti kenasti kätte. Edasi suund loomatara peale ja sealt punktile 31. Järjekordne lohk, seal oli lausa neid rohkem kui kolm, mis kaardile oli märgitud. Üks lohk ajas teist taga, kuid õnneks seekord oli punkt kaugemalt näha. Samal ajal nägime ka meie reisikaaslasi Ehtlit ja Eha, kes olid üsna mannetute nägudega, sest neil ei läinud kohe alguses hästi. Meie suundusime aga nüüd finiši poole. Finiši kaart nähes tegime paar kiiremat sammu ja saigi läbi, 23h ja 5min sai rajal oldud ning 1680 punkti kogutud. Muidugi geniaalne oli alles lõpuks saada aru, mis punktiarvestus oli, sest see mida mina arvasin igastahes paika ei pidanud 🙂

Peale võistlust olin nagu rahul, aga samas miski oleks näris ikka sees. See jääbki närima kuni järgmise korrani, kus saab jälle mingit viga korraldada ja nii see ongi surnudring, kus tahad igal järgneval 24h rogainil osaleda. Tagasi telki jõudes sai soojad ja kuivad riided selga ning kohustuslikud kõned muretsevatele vanematele. Eriti oli isa see, kes öösel ei saanud magada. Lõpuks peale võistlust suutsin ma natukene süüa ja magama heita. Enne kui ma muidugi tukastada sain, ajasid meid ukrainlased närvi. Nende küsimused, mis väljendasid sellist vimma ja viha ei teinud just tuju heaks. Siis sai vähemalt nägu teha, et me ei oska venekeelt sõnagi, kuigi alles olime teiste ukrainlastega, kelle treener pole kerge psühho, vene keeles paar sõna rääkida. Elina elas eriti üle seda ukrainlaste üleolevat suhtumist, kuid ma olin juba harjunud sellega. Nii kaua kui juuniorite klassis oled, nii kaua nad ülbitsevad. Mina pugesin aga telki ja lasin silma looja. Panin äratuse 3ks, kuna siis hakkab auhinnatseremoonia ja pidulikum söömine. Mind äratas aga üles isa, pool kolm ning küsis tulemust. Ei kujutanud seda ettegi ja ise veel pool unes kuulen, et autasustmaine käib. Jälle kordus Soome, kus autasustamise lõpuks jõuan sinna kohale. Nii saimegi hiljem kätte oma pronksi koha auhinnad. Sel hetkel oli mul veidi pettunud ja halb tuju, see kestis päeva. Hiljem aga sain aru, et tegelikult on veel parem tulemus see, et me oleme naiste kümnendad ja absoluutarvestuses kindlalt keskmisest paremad.

Eestlased tegid üldiselt väga hea töö, samuti korraldusliku poole pealt ei jäänud hispaanlased kuidagi alla Karula rogainile, mis jääb minu jaoks parimaks rogainiks, mida kõigega võrrelda. Eriliseks tegidki selle väga erinevad pinnavormid, mida pole veel kuskil kohanud. No need karstialad olid ikka uskumatud ja et nii palju punkte sinna julgeti panna oli rajameistri julge valik. See polnud enam tavaline rogain, vaid kohati natukene ekstreemsem, otsimist sai kõvasti tehtud.

Peale võistlust (Hispaania turism, Brüssel ja kodu)

Kõhud täis söödud ning purk juurikate ja auhinnameenega käes suundusime tagasi Lekunberri, kus meie kämping asus. Ilm oli üsna külmaks läinud, võrreldes ilmaga kui tulime oli ikka 10-15kraadi vahet. Seega mudased asjad seljast ära, kuum dušš ja järjekordne uni.

Hommikul hakkasime sõitma Bilbao poole, seekord aga läksime vähe teist teed pidi. Põhja mereäärde ja mööda rannikut Bilbaosse. See tähendas ka väikest rannapuhkust Hispaania rannas. Nelja ilusaima ranna sisse oli valitud Playa de Plentzia, kus rannapuhkust nautisime.

DCIM100GOPROGOPR1822.

DCIM100GOPROGOPR1795.

DCIM100GOPROGOPR1839.

Tunnike või kauem kõrvetava päikese käes soolases vees hüppamist, kuni tumedad pilved hakkasid tulema. Enne kui tulime oli pilves ilm ja kui lähme on pilves, kuid meie väikse puhkuse ajal perfektne ilm. Enne Bilbaod, kus varahommikul lennuk läks, sõitsime läbi veel Getxost. Järjekordne linna jalutuskäik ning väike turistakas Vizcaya/Bizkaia silla.

DCIM100GOPROGOPR1889.

Liftiga üles ligi 60m kõrgusele, sealt jalutuskäik üle silla, mida Elina eriti kartis, kuna ta kerge akrofoobik 🙂 Päris hea kõrgus oli sellel sillal, seda peab tunnistama. Teiselt poolt silda alla, jalutuskäik teises linnaosas ning tagasi mingi liikuva sõidukiga tagasi. Ei oska anda nime sõidukile, mis kinnitatud trossidega silla külge ning veereb seal. Kahe linnaosa vahel polnud ühtegi silda, seega kõik inimesed/autod liiguvad selle “asjaga”. Saime enne korraliku paduvihma autosse ja tagasi Bilbaosse. Bilbaos vaatasime veel ära Guggenheimi muuseumi, kuhu kunagi tahaks sisse minna, väljast paistis vägagi huvitav see välja ning platsil olev lilledest tehtud suur kass andsid sellele palju juurde.

Hommikul kell 4 oli juba äratus ning lennujaama. Seekord sõitsime läbi Brüsseli. Sai hakata tegema taaskord kärurallit linnateedel. Keskväljakule sattusime ajal kui seal alustas inglise keelne ekskursioon. 3h?? Mina olin totaalselt näljane, laus päikese all mööda linna vurada kõlas kohutav plaan. Õnneks giid sattus meil väga meeleolukas ja lausa humorist. Vahepeal sai teha ka väikse pausi, kus kiire suhkur kokas meeled jälle üles äratas. Pissiva poisi, kirikute ja ajalooga tuttav saime lõpuks hakata nautima mu lemmikut asja. Sööki. Belgia friikad.

DCIM100GOPROGOPR1951.

Uskumatult head ikka. Lennujaamas sain lõpuks Belgia vahvli ka ära söödud, nii et võib päeva korda loetuks. Jäi üle veel veeta paar tundi lennujaamas ning sattuda põhjaliku kontrolli alla, ega mul pommi pole. Muidugi turvakontrollis hakkasin mina piiksuma ja ei suudetudki leida lõpuks põhjust. Teist korda juba selle reisi jooksul tehti mu kotile lõhkeainete test, ju näen siis nii hirmus välja. Paarile tunnile lisandus veel tunnike, sest meie oma lennufirma Nordic oli oma graafikust maas. See tähendas seda, et me jõudsime koju alles 1paiku. Lennujaamas ootasid meid juba vanemad. Isal ikka väike pisar ka silmas, ma nägin küll seda 😉 ära seleta, et allergia jälle. Lõpp hea, kõik hea.

Palju aega kodus asju pakkida mul polnud. Järgmisel päeval seadsin oma sammud juba Tartu poole, kus olen hetkel täiskohaga tudeng.

 

Sel ajal kui meie metsas olime, toetasid meid kümmekond HP-Sport teami liiget, kes tegid läbi toetusmatka mõeldes meile.  Kui läks raskeks, siis sai mõeldud ka nende peale, sest ka nemad olid pimeduses ja andisid mõtetes energiat. Suur süda neile ja meie vanematele, Stardipaigas toetajatele ja Matkaspordile.

 

Kui enne metsas ei näe siis järgmise aasta 24h rogaini MMil Lätis 😉

130km ilu ja valu

Soov üksi metsa minna kõikus mul meeles juba ammu. Nägin filmi “Wild”, mis innustas mind veel rohkem võtma ette matka Eestimaa metsadesse. Sügisel oli juba soov suurem ning veetsin tunde RMK matkateed vaadates. Jõuludeks sain ma väikse telgi ning see kõik hakkas muutuma aina reaalsemaks. Järsku jõudiski aeg, mil olid eksamid tehtud, lõputunnistus käes ning aega kuhjaga. Nädal enne planeeritavat sõitu olin ma üsna kõhklev, ostsin oma esimesed matkasaapad ja matkakoti. Üksi metsa minna tundus siiski hirmus, kartus kohtuda loomade (eriti koertega) või ebameeldivate inimestega oli suur. Ostsin veel koeravile ja pipragaasi, vähemalt sellega kasvas julgus.

Ähijärvele sõit, kust algas mu tee, oli üsna meeleolukas. Sealt sai mu suurem rogaini pisik ju kunagi 2009.aastal alguse, sest osalesin oma esimestel tiitlivõistlustel 24h rogainis. Google maps saatis meid läbi väiksemate asulate ning raadiost tulev Eesti sült lõid laheda Lõuna-Eesti idülli.

Hommikul pesin jääkülma veega veel nägu, kas tõesti ma tahan minna üksi selle hiiglama suure kotiga metsa? Ei tea küll kellele või mida ma tahtsin tõestada aga võtsin mäenõlval endale koti selga, kust ma kunagi alustasin varahommikul koos isaga jooksu, ja suundusime Ähijärve looduskeskusesse, et saada kaart ja asuda teele. Ilme, mis RMK töötaja tegi kui kuulis, et üksi lähen, oli hindamatu. Seda ilmet nägin ma muidugi päris mitu korda kui rääkisin kohalikega.

 

 

 

 

Esimesed kilomeetrid möödusid kiirelt, osaliselt ka sellepärast, et minuga koos jalutasid veel üks õdedest ja isa. Temperatuur oli kõrge ning koos märja metsaga tekitas see täieliku troopika. Esimese loomana nägime kohe väikest jänkut. 8.kilomeetri postijuures pöördusid nad tagasi ja aeg oli sammuda üksi edasi. Siin alles sain aru kui raske see kott tegelikult on, esimesed pisarad tulid kiirelt. Kummaline ja uus tunne oli kõndida ihuüksi metsas. Tavaliselt ei julge maakodu lähedalgi üksi metsas käia ja nüüd Lõuna-Eestis.. Varsti jõudsin Taheverre, kus kubasin poest endale ühe kosutava jäätise. Kerge murdega müüja pakkus veel kohvi ja keeldumise peale hakkasime arutama, miks noored enam kohvi ei joo. Eriti tüdrukud, kas tõesti arvatakse, et see hoiab saledamat joont?!? Samuti kurtis selle aastase turistide kahanemise pärast. Peale toredat jutuajamist suundusin edasi teele. Enamik aega kulges tee mööda metsa- või kruusaradu. 20.kilomeetriposti juures helistasin isale. Väiksena rogainidel käies oli just peale 20.km mu murdehetk. Kuigi vanust on juurde tulnud, siis see kilomeeter oli ka seekord raske. Kaua ei saanud pisardada, sest vastu kõndisid mustikalised, vanemat sorti paar, kelle silmad läksid mind nähes särama. Nii ka mul.

Kilomeetripostid hakkasid tulema aina hõredamalt, kott muutus aina raskemaks. Saabusin väiksesse külla, istusin hetkeks kivile ja imetlesin neid ilusaid aedu Koiva jõe kaldal. Lõpuks jõudsin Tellingumäe telkimiskohta. Läbitud oli umbes 37km. Istusin hetkeks maha ja võtsin lõpuks mitu tundi seljas olnud suure kivimüraka seljast. Ilma kotita käisin hetkeks kui joodik, tasakaal puudus täiesti. Panin telgi püsti ja tegin endale õhtusöögi. Väsimus oli metsik, palavus võttis veel viimsegi energia ära ning söökki ei teinud tuju paremaks. Käisin Tellingumäe torni tipus ära või no lonkisin sinna tippu, sest matkasaapad olid juba peale esimest päeva teinud korralikud villid. Kella 8 paiku hakkasin juba magama sättima, sest äratus oli plaanis 6.30. Enne oli vaja teha aga villid katki ning ravida oma jalgu natuke.

Hommikuks oli õhtul kogetud väsimus ja tüdimus asendunud juba positiivsemate mõtetega, vähemalt hetkeks. Panin telgi kokku, sõin kiire hommikusöögi ja 7.40 asusin uuesti teele. Algus oli äärmiselt raske, jalad natuke kanged ning ees ootas 24km pikkune lõik järgmisesse peatuskohta. Mööda kruusateid jõudsin metsateele. Varahommikune hämar mets, mudas olevad loomajäljed ning mõne aja tagant olevad jahitornid tekitasid väikest närvikõdit. Kas ma kohtan mingit looma või mitte?!? Õnneks kohtasin jälle vaid kahte jänkut. Edasi pikad kruusateed põldude vahel. Kaugelt paistis tume kuju, jõudsime üksteisele aina lähemale. Mees oli üleni mustas, üsna karvane ning minu esimene reaktsioon oli pipragaasi koha kontrollimine. Tuigerdades möödus ja soovis hoopis head teed. Seekord läks hästi.

Kui olin 17km kõndinud, hakkasid pilved kogunema ja müristama. Otsisin välja oma vihmakeebid ning leidsin kotist issi peidetud soki ning kirja, et mõtetes on nad minuga. Ühel hetkel tõmbas täitsa tumedaks ära ning tuul tõusus märgatavalt. Edasi paistis lage ala, seega mu ainuke mõte oli mitte minna edasi ja jääda väikse puudeallee alla seisma. Tuul tõusis veelgi, hoidsin puust kümne küünega kinni ning tugevama tuuleiiliga kõikusin koos puuga. Hakkas sadama padukat ning müristaminegi tuli lähemale. Vähemalt veerand tundi seisin seal puu all vihma käes. Üsna läbimärg juba. Tumedamad pilved läksid üle ja mõtlesin jätkata teed. Kruusateest oli saanud juba kerge oja. Jalad läbimärjad ning villid aina valusamad. Tuli käik Lõunatippu, jätsin oma koti põõsasse, sest hiljem oli vaja tulla samasse kohta tagasi. Seega sai 6km käia ilma kotita ja see oli ikka metsikult hea tunne. Teel oli üsna palju maha kukkunud puid ning erinevas suuruses oksi. Pikad sirged teelõigud viisid mu Metsavenna lõkkekohta, mis asus üsna väikse asula sees. Sealt lootsin täiendada oma veevarusid, kuid muidugi on sel päeval kui mina sinna jõuan pood kinni. Terves piirkonnas oli elekter ära ja seega vett polnud võimalik ka küla kraanist saada. Õnneks trehvasin meest, kes saatis mu allika juurde, kust sain vajaliku veevaru. Kaalusin pikalt, kas riskida ja võtta ette tee Paganamaale või mitte. Õnneks ma selle mõttega kaasa ei läinud, sest hetkeks istudes oli uuesti pea võimatu kõndida. Panin kiiresti telgi üles, sest oli näha, et varsti tuleb uus sadu. Loputasin riided ära, sõin, proovisin jalgu paremaks teha ja jäin magama. Taaskord läbitud kilomeetreid tuli u 38km.

Ärkasin öösel mitu korda, sest oli kohutavalt külm, niiske ja paduvihma sadas väljas, rääkimata suurest tuulest. Lükkasin äratuse edasi, sest tuju hakata liikuma paduvihamaga puudus. 9 paiku sain kerge vihmaga läbimärja telgi kokku ning asusin mööda kruusateid liikuma. Seekord nägin jälle jänest, häästi suurte silmadega üsna priskekest. Esimesed kilomeetrid möödusid taaskord äärmiselt vaevaliselt ning raskelt. Jõudsin heinamaale, kus hein oli kohati kaelani. Äärmiselt raske rajalõik nii vaimselt kui füüsiliselt. Üles alla heinamaal. Ühel hetkel näitas rajamärgitus kerget pööret. Natukese aja tagant läks tee kaheks, otsustasin minna teed mööda, mis sobis paremini tema järjeks, sest ühtegi uut märki polnud. Kõndinud u 15min edasi sain aru, et olen vist vales kohta. Ühtegi kilomeetriposti polnud ka ju olnud. Tagasi kõndimine tundus juba mõttetu, nägin eespool ühte talu ja kõndisin mõtlemata sinna poole. Keskeas mees kinnitas fakti, et olen teelt kõrvalt. Lootusetuna hakkasin juba tagasi kõndima, kuni oli kuulda naise hõikeid, et ootaksin. Seletas, kuidas ma saan kõige paremini teele tagasi. Selleks oli vaja minna läbi lehma karjamaa üles nõlvale ja sealt ühe männi tagant leida vana hobusetee, mis praegu küll üsna metsaks kasvanud, kuid aru saab ikka. Naine veel imestas, et julgen üksi võõras metsas olla. Temagi, kes elanud terve elu siin ja tunneb metsasid hästi, ei oleks nii julge seda tegema. Tänu tema seletusele, nägingi lõpuks rohelist valget rohelist märgistust, mis tähendas, et tagasi õigel teel. Õnn missugune. Mööda Paganamaa matkarada jõudsin telkimiskohta, kus oleme perega käinud, taasavastamisrõõm. Rada kulges mööda üsna väikest rajakest, mudane ja üsna libe. Ühel järsakul libises jalg aga alt ning pikutasin siis sellili mudas. Natuke edasi minnes oli vaja ronida üle puu. Hakkasin ühe jalaga üle puu astuma, kott oli aga nii raske, et tõmbas tagasi ja kaotasin jälle tasakaalu.

Edasi kulges tee mööda külavaheteid Pähnile. Olin jälle segaduses kuhu minna. Läksin küsisin meestelt, kes tegid taamal tööd. Üks meestest oli mu nõus teeristi ära viskama, kuid sai aru, et asi põhimõttes jalutada ise. Jalutasin siis edasi kuni see üks meestest must mööda sõitis ja lehvitas. Minuti pärast sõitis aga tagasi, keris akna alla ja ütles, et põhimõte põhimõtteks aga tema südametunnistus ei luba mul kõndida üle elektriliinist, mis tormiga üle tee kukkunud. Seega viis ta mu üle elektriliini ja sain edasi jalutada. Varsti tuli 100km silt ning Pähni looduskeskus. Seal tegin 2km lisatiiru, et minna vaadata ära kõlakojad. Minu jaoks kerge pettumine, piltide pealt tundub kõik kuidagi võimsam aga lahe mõte siiski. Tuli kõige raskem lõik Luhasoole. Tee kulges kõigepealt mööda kruusateid, aga siis läks väiksemale teele ning lõpuks  läks tee edasi mööda heinamaad kulgevat väikest loha. Kell hakkas juba 7 saama ja ma olin kõrvuni heinas. Luhasool ootas mind hunnik kihulasi. Läbitud kilomeetreid jälle 36 juures. Tegin kiirelt supi ja suhkruvee ära ning pugesin telki sööma, ka seal olid kihulased. Jalad veel rohkem villis ja valusad, heitsin magama.

 

Öö oli kohutav, külm ja niiske. Hommikune õhk polnud ka just kõige soojem. Panin pudru keema ja samal ajal pakkisin kiirelt asjad, sest kahtlased pilved hakksid lähenema. Sellel ajal mõtles aga tuul mu pudru poti ümber ajada, ega uut ei viitsinud enam teha, seega sai kookida pudru muru seest. Esimesed viis kilomeetrid olid rasked. Just siis, kui jalad hakkasid juba harjuma, jõudsin heinamaale. Järgmine lõik oli ojakaldal, eelnev torm ja pidev vihm oli oja nii üle uputanud, et kohati pidin käima põlvini veel. Sinna mu teibitud jalad ja villidel plaastrid läksidki. Jõudsin väiksesse armsasse asulasse Viitina. Imeilus järv ja need mõned krundid veel ilusamad. Külapoest lubasin endale head paremat, mida kohalike külameestega järvekaldal nautida. Teipisin oma jalad uuesti ära ning hakkasin mööda asfladit Rõuge poole kõndima. Kui muidu keha harjunud 50kg, siis nüüd neid kilosid ikka tunduvamalt rohkem, mida kanda. Peale selle raskuse ka kõva teekate üles-alla hakkasid järku põlvedele.

Mööda väiksemaid teid jõudsin Rõugesse. Muidugi suutsin ka seal teelt kõrvale minna. Istusin hetke Suurjärve kaldal ja pisarad hakkasid voolama. Nüüd oli murrang. Kõht üsna tühi, jalad surmväsinud, teelt natuke kõrval ja tuju null. Kogusin end natuke ning läksin tagasi, et leida üles õige tee. Jalutasin veel kilomeeter kaks kuni tuli 130km silt. Siis helistasin aga isale ja ütlesin, et nüüd on kõik, tulen bussiga ära. Isa soovitas  võtta järvekaldal kämping ning puhata natuke. Kämpingusse jõudes võtsin jalanõud ära ja istusin üle tunni, et lihtsalt koguda ja puhata jalgu. Lõpuks otsisin kotist üles märjad riided, et need kuivama panna. Ikka enamus riided olid läbimärjad ja pideva saju pärast veel kuivamata. Õde oli kohe kõrval koolis trennilaagris ja mõtlesin, et lähen korra piiluma teda. Mind nähes jooksis ta nuttes mu juurde, sest oli kartnud, et metsloomad mu ära söönud. Muljetasime koos ta klassiõdedega kuni nad trenni tagasi läksin. Ise läksin kohvikusse, et süüa üle mitme päeva midagi tahkemat ja paremat kui pakisupp. Õhtul tegin longates väikse linnatiiru, käisin vesioinaste ja allika juures. Õhtul magama minnes polnud  veel kindel, kas homme bussiga minna koju või jätkata.

Hommikul ärgates sain aga aru, et need jalad ei liigu enam, jalad olid nii paistes, et jalanõudki ei läinud enam jalga. Seega jäi hetkel kilometraažiks nelja päeva kokkuvõttes 130km. Poleks eal uskunud, et üksi metsa lähen. Ma ise olen enda üle ääretult uhke. Koerad, metsloomad, üksindus, pimedus, eksinud tunne- kõik mida ma kardan, kuid antud juhul sain kogu kompoti nelja päevaga. Tuhanded pisarad tegid mu tugevamaks, ma sain ääretult suure kogemuse ja võib olla teinegi kord sean sammud üksi metsa. Ilma vanemate toetuseta poleks ma seda aga suutnud.

Hispaanias toimuvad Euroopa meistrivõistlused

50 päeva pärast lähen koos Elinaga võistlema Hispaania metsadesse, et võistelda kõrgetel kohtadel 24h rogaini EMil. Sellepärast pöördumegi Teie poole, et leida puudu olev toetus ettevalmistuseks ja võistlemiseks. Iga toetus on meile oluline!

Projektist lähemalt: Stardipaik

Põhja-Eesti kõrgeim tipp, Läti ning Leedu sulest pall ja Kõva Mehe jooks

Emumäe jooks on saanud meie perele lähedaseks tänu väiksusele ja väga huvitavale rajale. Seega tuli ka see aasta seada sammud mai lõpus Emumäele, mille rada oli muudetud natukene isegi raskemaks kui tavaliselt. Hästi on kasutatud ära mäe iga nõlv ja selle ümber olev maastik. Igal aastal on ilm olnud suviselt soe ja kuigi ilmateade seda alguses ei soosinud, siis lõpuks paistis ikka suvine päike ja temperatuur oli kuum. Esimene kilomeeter oli allamäge ja see tähendas kohe alguses liiga kiiret tempot, mis hakkas teisel kilomeetril, kui nõlvast hakkas ülesjooks, tunda andma. Jalad muutusid raskeks ja tunda oli väsimust.

Kilomeetrid möödusid aeglaselt, kuid tempot ei tohtinud alla lasta, sest oli vaja hoida kolmandat naiste kohta. Viimased 3km olid kruusatee asemel nüüd metsavahel. Tempo ei saanud seal väga kõrge olla, sest juurikaid ja puid oli sellel kitsal teel palju. Stardis tegemata vetsupaus hakkas tunda andma, kuid see probleem sai lihtsalt kõrvaldatud ning taga olev naine ei ohustanud mind ka veel. Püüdsin kätte Helena, kes koos Heleriga jooksis 5km, ka temal olid viimased tõusud, mis kujunesid raskemaks kui need eelnevad. Lõpuajaks tuli mõned sekundid rohkem kui 55min ning naiste kolmas koht.

Pärast loosiauhindade kättesaamist oli aeg väiksele matkale.

Kõigepealt suundusime Mustvee poole ja tegime väikse linnatuuri, pigem vist alevituuri, seal. Möödudes ühest aiast küsis isa, et mis puuga tegu. Mu vastuse poole tuli kiire kuri vastus põõsast, et ei ole see mingi jalakas. Läbi sai käidud veel Seli soos.

Hommikusöögiks kiired burksid ja Mäetaguse Spad külastama. Väike armas ujula, kus ainult meie pere pühapäeva nautimas. Pärast ujumist tuli aga tõeline kolmanda koha auhind, Alutaguse seikluspark, mille tõeline juveel on üle järve trossil sõitmine 400 ja 250meetrit.

Sellele siiski jäävad alla sõit kõrgel puude otsas rattaga, nii et ei saanud edasi ega tagasi ja terve pere naerab, ning hüpe võrku, kus sa ei ulata peaaegu kuskilt kinni võtma, samamoodi redelil kätega edasi liikumine kui sa ei ulatu redelini ja selle asemel hüppad 2-3meetrit.

 

Oli üks äärmiselt seikluslik ning lustakas nädalavahetus.

Lühikest videojuppi üle järve sõidust näeb siit.

YONEX Latvia International 2016

Juuni alguses toimuvad hooaja viimased võistlused Lätis ja Leedus. Esimesena sõitsime Jelgavasse, kuhu kohale jõudes ootas meid 30kraadine suvi ja seda isegi saalis, sest seal ei olnud külmem ega soojem kui just mitte vähem õhku. Esimene oli üksikmäng prantslanna vastu. Soojendust oli juba raske teha, sest kuumus tekitas enne mängu väsimus tunde. Mängu algus oli üsna krobeline, lihtsad vead ja jalad lihtsalt risti all. Enne intervalli sain mängu käima, kuid pärast lühikest pausi läks Huet eest ära 4-5punkti ja seda vahet ma ei suutnud enam tagasi mängida, kuigi vahepeal olid väga pikad pallivahetused. Teine geim oli üsna sarnane esimesele. Olin üsna mitu punkti maas, sain väga ilusate punktidega talle järgi ja siis vajusin täiesti ära. Ta suutis mu koguaeg nii tagakäenurka viia, et peale seda jäin koguaeg hätta. Kui ma suutsin hoida palli mängus ja mulle sobivalt teha pikki pallivahetusi, siis suuutsin punkti endale võita. Tuli kaotus, kuid mängupilt oli kena.

Reedel tegime väikse linnatuuri Aidiga, sest naispaar oli alles õhtupoole ja see oli positiivne, kuna terve päev hallis kükitades oleks pärast pea paks olnud. Naispaaris tulid vastu lätlased. Mõlemad väga terava ja julge mänguga. Esimene geim ei suutnud nad kuidagi meile vastu saada, juhtisime pikalt ja suutsime ise vältida vigu. Geimi lõpp lasime aga jala sirgeks ning tuli vastu võtta kaotus. Teises geimis nad võtsid täielikult initsiatiivi enda peale ja me ei osanud sellele midagi vastata. Lisaks saab alati süüdistada ju pukikohtunikku, kes nii mõnigi kord lasi läbi praagi ja meie lasime sellest ennast nii kõigutada, et mäng lõppes kaotusega.  Tulemused

YONEX Lithuanian International 2016

Vähem kui nädal läks mööda ja sõitsime Lätist naatuke kaugemale Kaunasesse. Minu naisüksik algas alles õhtul, kuna olin saanud esimese loobumisvõidu sama vastase käest, kellega mängisin Lätis. Kuna neljapäev oli vaja kuidagi sisustada, peale saalis istumisega, siis hommikul 9 paiku tegime Aidiga hallis väikse trenni, et harjuda saaliga ning see tuli vägagi kasuks pärastpoole. Ülejäänud päeva veetsin kas hotellis või poodides ning saali jõudes oli tunne hea, jalad kerged ja pea pakatamas ideedest. Vastaseks oli lätlanna, kelle vastu mängisin ka eelmine aasta ning see tähendas, et olin üsna enesekindel enne mängu. Sain kohe mängu tööle, suutsin ise mitte eksida ja püüdsin kõik pallid kätte saada, mis võimalik. Geimide vahepeal hakkasin tegema liialt oma vigu, kuid õnneks suutsin õigel ajal end kokku võtta ja mängu võita. Võit tähendas seda, et sain põhiturniirile ja järgmine mäng soomlase vastu on järgmisel päeval. Sain puhata end korralikult välja. Riikka vastu minnes polnud mul midagi kaotada, oli vaja lihtsalt mängida. Enamasti tuli see välja ja kui ma suutsin eksimata pika pallivahetuse võtta, siis järgmised 4punkti olid kindlasti minu. Asi, mida peaks veel psühholoogiliselt õppima on vastase venitamise kannatamine. Ma olen pideva tempoga mängija ehk tahan kohe uuesti palli mängu panna, kuid Riikka on täpselt vastand sellele. Üldiselt olen ma rahul tema vastu mängitud mänguga ja tulemust vaadata polegi nii tähtis.

Natuke puhkust ning aeg oli naispaari käes. Esimeses geimis alustasime väga julgelt, suutsime ise rünnata ja hoida tempot. Mida aeg edasi, seda ebakvaliteetsemaks läks mäng. Tulid lihtsalt eksimused ning läbimõtlematud löögid. Kuigi mäng oli meie jaoks parim naispaar, mis siiani mänginud, siis ikkagi me selle kaotasime. Natuke palju oli minu poolt servivigu ning vahepeal võtsin liiga palju riske.  tulemused

 

Kokkuvõtlikult mõlema võistluse kohta võib öelda seda, et on vaja lihtsalt palli mängus hoida, mitte eksida, sest siis hakkavad tulema võimalused. Pole võimalik teha kahe löögiga punkti ära ja seda võimalust ei tohi kindlasti anda.

 

 

ICEBUG KÕVA MEHE JOOKS

Eelmine aasta samal ajal toimus Tšehhis rogaini EM ja see tähendas seda, et jooksu sain alustada kolmandas stardigrupis, mis startis 20min hiljem esimesest, kus olid vanemad. Sel olid positiivsed ja negatiivsed küljed, joosta koguaeg kellestki mööda annab hea enesetunde, kuid joosta kilomeeter kaks hanereas sörkjooksu ei anna just parimat aega.

Peale esimest kilomeetrit sai teha kohe väikse supluse tiigis, mis tegi jalad mõnusalt pehmeks. Edasi tuligi metsa-põllu lõik, mis kujunes kohati nagu lõigutrenniks – kiiresti takistuseni ja seal ootad jne. Samas ei saa kurta seltskonna üle, sest oodates sai tehtud nalja nii see, millise auto juures õlut juua kui ka kaotamise üle väiksele tüdrukule. Põllul sai mõnest möödujast küll mööda, kuid kui hein on sama pikk kui sa ise, siis see pole just eriti mugav. Nii et parem sörkida seal taga kui minna mööda. Joogipunkt oli poolel maal ehk 5.km, kuid seda ei tulnud ja ei tulnud. Õnneks varsti üle jõe tulles jõudsime juba rongipeatusesse, kus tuli väike hantlitega jooks ning siis saigi pool maad joostud. Edasi mööda raiesmikku, siis natuke tühist jooksu asfaldil ning sai jälle vaar ujumistõmmet tehtud ning autorehviga koos joosta. Isegi väike osa liivajooksu tegi jalad veel pehmemaks..nagu see ujumine poleks muutnud jalgu juba süldiks. Alati kõige lemmikum osa sellel jooksul on mudas roomamine ja sellele järgnev torust läbi roomamine ja üle seina minemine. Seal kohtasin oma ema ukerdamas, mis tähendas, et olen temast 20min kiirem. Viimane kilomeeter väikeste takistuste ning ujumisega ja 10km sai joostud 1h ja 14minutiga. Naiste arvestuses 20.koht, mis üllatavalt kõrge koht.Kella puudumine ja teadmatus palju joostud on või palju veel vaja joosta, võtsid ära täielikult mingi surve, sai lihtsalt nautida kena ilma ja takistuste rohket jooksu. Mis see aasta oli eriti mõnus, oli üsna rohke veetakistuse arv, mis jahutasid koguaeg.

 

Sipoonkorpi vesised kaljud ja kevadine Laulasmaa ehk kokku 10h rogaini

14.mail oli äratus kell 6, oli vaja jõuda hommikusele laevale, mis sõidaks Soome, sest just seal toimus kevadine 6h Libahundi etapp. Ei ütleks, et just väga kevadine kui terve aja sajab seenevihma.

Terve laev oli täis rogainijaid, 17 neist olid HP-Sport Teami esindajad, päris palju…Vahepeal oli kuulda laevaraadiost huvitavaid lauseid: “Libahundil osalejad Si-pulkadega kaarte võtma”. Tavaturistite jaoks vist liiga palju erineva tähendusega sõnu, kuid meie jaoks see tähendas seda, et aeg oli hakata planeerima kaarti. Meie tiimi jaoks see, et ema vaatas lolli näoga kaarti ja mina proovisin midagi sellest aru saada.

Tegemist oli orienteerumiskaardiga, mis oli natuke teiste tingmärkidega kui ma harjunud olen. Vähemalt nüüd on selge, et mida tumedam mets, seda halvemini läbitav. Planeeringu tegin üsna optimistlikku ja nüüd jäi vaid Helsingist sõita võistluskeskusesse, mis osutus ajaga võidu minemiseks.

Alustuseks tegime kohe stardiülesande, kus tuli võtta 8 punkti, kuna ema orienteerumis oskus annab soovida, siis läbisime kõik punktid koos. Alustuseks sai tunda kohe Soome maastiku võlu- kaljud ja huvitavad teed, mis vahepeal kaovad ja siis tekivad ei kuskilt. Punktid leitud, suuresti tänu sellele, et suur kamp otsis neid, ja suundusime lõuna poole 44. Palju kaljusid, kõrgusjooned, teid pole, paanika…meenutasid täpselt Põhja-Soomes toimunud MMi. 39->27->70 selfipunkt

->53 tee peale ja suunaga punkti 48. Jõudsime järsku välja kase kasvandike juurde ja sain aru, et ju olime kuskilt punktist mööda läinud. Suundusime ida poole punkti otsima ja tänu võistkonnale, kes lahkus punktist, me selle leidsime ->38->64, mida otsisime koos Liina võistkonnaga, sest ka nemad otsisid natuke vara seda puntki ja lõpuks leidsime selle koos ->51->84, kus sai sõita SUP lauaga väiksel järvel ja poide pealt punkte korjata. Muidugi läksin mina seda tegema meist ja suuri raskusi mul sellega õnneks ei tekkinud. Ümber järve jooks 60, mida kohe alguses samuti ei leidnud ja 41, millele saime kohe peale. Esimene punkt, mille suutsin leida üksi, ilma, et ükski teine tiim oleks seal olnud. Edasi hoidsime natuke liiga läände ja sellepärast läks punkti 42 teekond natuke pikemaks -> 57->83 lisaülesanne, kus tuli lahendada sudoku või võtta metallist kujundist küljest nuputades rõngas ära. Lahendasin kiiresti sudoku ära ja edasi tuli muuta natuke planeeringut, sest 6h hakkas lõppema ja me ei oleks jõudnud muidu õigel ajal finišisse ehk võtsime 26-> mööda ilusat rada kõrgete kaljude vahel 58

-> 22 natuke vara läksime metsa ja sattusime valede kaljude vahele aga lõpp hea kõik hea->59->32->23 ja viimane lõpusirge. Naiste klassis 12.koht ning üldarvestuses parem kui keskmine. Kõige rohkem olen õnnelik selle üle, et leidsime kõik punktid üles, sest tõesti kaart oli väga raske rogainija jaoks ja kui otse punktile peale ei lähe, siis punkti ei leia.

 

Võistlus pildis: https://www.youtube.com/watch?v=BFDFzsfawBc

 

4H XT KEVADROGAIN

Seekordne XT viis päikselisse Laulasmaale ja lõpuks sain joosta ka rogaini Elinaga. Nagu XTle kohane sai rada planeerida ainult 5min ja panime selle paika, et proovime võtta punktid idast ja põhjast ära, sest täpne planeering saab valmis alles rajal kui teame, mis meie tempo on. Käis start ja jooksime nagu teisedki. Ühel hetkel aga avastasime, et olime jõudnud punkti 21, mis ei olnud meil kohe kindlasti kavas. Nüüd oli vaja kiiresti ümber orienteeruda ja otsustasime teha väikse muudatuse ehk võtta lõunast paar punkti ja jätkata planeeritud ringi. Mööda rannaäärt edasi joostes tuli ületada väike oja, kus mõned olid juba rinnani vees, seega meie, kaks lühikest tüdrukut otsustasime minna mere ääres, kus sai alla põlve märjaks ->64 poole tunnine väike nõks sai tehtud ning lõpuks sai hakata tegema oma planeeritud rada->40->81->50->92->32

->joogipunkt 86

->63->84->42->34 eksisime natuke nende teedega ja leidsime palju väiksema orvandi, kuid punkti orvandist oli see umbes 100m kaugusel.->70 Kahjuks fotokat kaasas ei olnud seekord, sest minu käes ta streikis ja gopro andsin ka isale, kuna teadsin, et selle jaoks meil aega pole, sest jäi lahe vaatepilt pildistamata. Nimelt ühest talust mööda joostes oli reklaamplakati peal ergutav kiri jooksjatele, ning teistpidi tulijatele tervitus saabuvasse külla ->83->53->73 Siin oli vaja otsustada, kas lähme põhja poole ja kas jaksame 1,5h joosta 13km..mina ütlesin, et riskime, Elina oli ka hiljem nõus, kuid nagu hiljem selgus, siis see oli liiga optimistlik plaan->44->90 Elina ei suutnud mu mustikavett enam juua ja kuna tal endal ei olnud ka puhast vett kaasas, siis küsisime grillavatelt venelastelt vett, mis päästis teda üsna palju->54->85 kell oli liikunud armetult ja meie tempo oli langenud, seega tuli vahele jätta punktid, mis jäid tee äärde, sest nende otsimine oleks võtnud veel aega ja tuli vaid joosta lõpuni. Poole tunniga 5km ei olnud võimatu, kuid lõpuks pidime siiski tunnistama 8min hilinemist. Hea idee oli siiski jätta need punktid võtmata, sest need punktid poleks tasunud võrreldes hilinenud minutitega end ära. Kui alguses poleks teinud poole tunnist vale otsust, poleks võib olla hilinenud  ja teine oleks, et kui poleks olnud nii optimistlik punktis 73 ja ei oleks läinud punktidesse 44 ja 90 oleks jäänud ka hilinemine ära. Igastahes vigadest õpitakse ja äkki natuke targem jälle raja planeerimisel. Tulemus oli parem kui hea, üldarvestuse 50 ja naiste 8. Elina teise rogaini ja meie esimese ühise rogaini kohta väga hea tulemus ning kilometraaž 30km nelja tunniga täitsa arvestatav. Ja võrreldes Libahundiga puhas rõõm, sest ei pidanud pead koguaeg ragistama.

Isa ja pisiõe seiklus videos: https://www.youtube.com/watch?v=o0wLe17HtzM

Tagasivise 321 ehk 3 sulgpalli, 2 orienteerumise ja 1 jooksu võistlus

Riigieksamid tehtud ja aeg keskenduda spordile ning kirjutada paar lugu. Alustagem siis kronoloogises järjestuses võistlustest, millest pole veel kirjutanud sõnagi.

Eesti Juunioride Meistrivõistlused 2016

Mängisin kõiki kolme mänguliiki ehk üksikut ning sega-ja naispaari. Treeningud olid jäänud väheseks mandlioperatsiooni pärast ja seega tuli võistlustele lihtsalt minna nautima oma viimast juuniori aastat. Alustuseks oli kohe segapaar, mis tundus meile mõlemale võidetav, kuid kui mänguks läks, siis see oli üsna rabe. Mängu lõpuks hakkas juba asi paremini sujuma,aga see enam meid ei aidanud. Edasi oli naispaar. Samuti oli võidetav paar, sest meie paari eeliseks oli väga tugev rabak tagant ja minu kiire võrgu mäng. Geimide algus oli palju lubav, kuid mõlema geimi lõpud vajusid ära. Viimasena oli üksikmängu kord. Alustuseks kohe tugev naisüksik, kus ma proovisin anda mitte lihtsat võitu, ja ma arvan, et see õnnestus. Kaotus tuli hoolimata mu pingutusest ning edasi tuli mängida 9.koha peale. Alguses tuli mu vastu kaks Tartu tüdrukut, mõlemad ma võitsin hetkel küll kindlalt, aga mängust oli kadunud see rõõm, mis oli enne olnud. Kahe mängu vahel oli aega vaid mõni hetk ja ka kolmas mäng hakkas kohe pihta, sest meie 9.koha mäng oli viimane mäng. Vastaseks vana trennikaaslane Sigrid, kellega olen platsil kohtunud peaaegu iga võistlus. Mäng oli mõlema poolt vaadates väga kurb, sest mõlemad olime päeva lõpuks surmväsinud ja üksteise vastu mängimine pole suurim rõõm. Seekord jäin mina talle alla, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tulemused

Järgmine nädal oli kohe Tartus GP-5

Jälle suutsin ma olla vigane ja haige ning võistlustele minek oli vaid sellepärast, et mitte alt vedada naispaarilist ja trennikaaslast Aidit. Esimene üksikmäng oli kohe Laura Vana vastu. Ilmselgelt tuli ta minu mängu kui kindel võitja, seda oli väga näha tema suhtumisest ja juba sellepärast oli ta vastu väga halb mängida. Samas mõni punkt, kus suutsin seljatada oma valud, oli vägagi ilus. Peale esimest kaotust lootsin, et rohkem üksikuid ei tule, sest muidu ei jaksa pärast naispaari mängidagi. Kahjuks tuli mul veel mängida trennikaaslase Kaisa vastu, keda ma viimane kord võitsin. Esimeses geimis juba väheke kartsin, et kas tõesti ma võidan, sest see oleks tähendanud veel rohkem üksikuid, mida ma lihtsalt ei oleks jaksanud. Teine geim kaotsin juba suuremalt ning sai hakata valmistuma naispaariks. Esimene mäng ei olnud raske, kuid meil puudus initsiatiiv ja ei suutnud seda mängu enda kasuks keerata. Seega tuli leppida kaotusega ja edasine loobumisvõit tähendas seda, et oli vaja pingutada veel üks mäng. Sellegi naispaari kaotasime, kuid siin oli juba rohkem meiepoolset mängu ja katsetamist. Suurim eesmärk harjutada Aidiga naispaari sai vähemalt täidetud ja aeg oli siirduda koju end ravima.

Tulemused

 

ALMA LINNASPRINDI TALLINNA I.ETAPP

Elinaga oli EMile 24h rogainis Hispaanias kirja pandud, seega oli vaja natuke ka joosta koos temaga. Õnneks olin saanud lahti palavikust, mis kimbutas eelmine sulgpallivõistlus. Orienteeruda tuli umbes 3,5km ring Tallinna vanalinnas, kuna võistkonna peale oli üks kaart, siis selle andsin Elina kätte, sest tema oskab tunduvalt kiiremini lugeda kaarti kui mina, orienteeruja siiski. Orienteerumisvigu ei tulnud ning tempo oli hea, lõpus oli vaja küll natuke lükata tagant Elinat, kuid see oli premeeritud pärastpoole, sest saime naisteklassis 3.koha. Teisele kaotasime vaid kuue sekundiga, mis küll Elinat natuke kriipis, kuid väga hea jooks meie mõlema poolt.

 

Jooksuhooaeg on tihe ning 1.mail oli kohustuslik Viljandi järvejooks.

Ligikaudu 12km jooks osutus esimesele ilusale soojale kevadpäevale, mis tähendas, et päike väsitas korralikult. Esimesed kolm kilomeetrit olid väga hea tempoga, jalg oli kerge ja tõotas tulla hea aeg. Ma ei teagi kas palava ilma, joomatuse ja söömatuse tagajärjel või kõigi nende kolme pärast, hakkasid pihta jälle kõhukrambid, mis kimbutasid mind ka SEB poolmaratonil. Proovisin mitte kõndima hakata, sest teadsin, et see viib lõpuks ka tuju alla. Tuli esimene joogipunkt ning kilomeeter pärast seda sain jälle joosta normaalselt, kuid tempo langes märgatavalt jälle krampide pärast. Hakkasid tulema mõtted, et ema isa kohe tulevad tagant, kui sellise tempoga jooksen ja see närveeritsemine ei aidanud ka kaasa. Leidsin lõpuks 8.kilomeetril taas üles mõnu jooksmisest, joogipunktid aitasid leevendada kõhukrampe ja viimased kilomeetrid läksid juba kiiremini. Finišeerisin ajaga 1:05:49, mis oli märgatavalt aeglasem mu soovist, kuid tervise vastu ei saa, vähemalt võitsin isa rohkem kui 4min jälle. Palava ilma tõttu nii mõnigi jooksja viskas pildi tasku kas rajal või finišis. Vähemalt seekord ei olnud see õnneks mina.

 

Tallinna Koolinoorte MV orienteerumises

Suurel orienteerumispäeval mõtlesin ka võtta kaart kätte üle poole aasta, sest oli viimane võistlus, kus sain esindada oma imearmast Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi.

Esimesse punkti minnes kahetsesin juba, sest 1:7500 on ikka kohutavalt suur mõõtkava, võrreldes rogainide kaartidega, ja see tähendas punktist mööda jooksmist . Valedele teedele ja kraavidele peale joostes sain aru, et rogain ja orienteerumine sama erinevad kui maraton ja 100m – mõlemas küll pead jooksma, aga totaalselt erinevalt. Üle-üldiselt ei oleks saanud midagi paremat loota kui 9.kohta gümnaasiumi neiude arvestuses, sest hetkel põlve patellofemoraali vigastus ei luba teha jooksutrenni ja minu ette jäid vaid orienteerujad.

 

GP-Finaal

Viimane hooaja sulgpalliturniir toimus Tallinnas. Tegemist on siis läbi hooaja kestnud GP finaalvõistlusega, kuhu kutsutakse edetabeli alusel 8 parimat naist, meest ja paarismängijad. Sain kutse naisüksikus ning patt oleks olnud mitte kasutada võimalust seal mängida.

Esimeseks vastaseks sain endale kohe trennikaaslase ja see mäng ei osutunud minu parimaks. Jalgadest oli kadunud särts ja mõte ei lennanud nagu oleks võinud. Seega tuli kaotus ja edasi oli vaja võistelda 5.koha peale. Alustuseks tuli mängida endast natuke nõrgema vastase vastu. See tähendas aga seda, et ei tohi lasta põlve sirgeks ja kindlalt mäng ära võita. Vahepeal läks juba asi kriitilisemaks, kuid õnneks suutsin võtta end kokku ja võita see mäng. Edasi tuli minna vana rivaali vastu, keda olen sel hooajal nii võitnud kui ka kaotanud talle. Mängu algus oli punkt punktis kinni ning käis hea mäng. Suutsin oma initsiatiivi peale suruda ja esimese geimi lõpus oli näha tema väikest mõõna, mille tulemusena geim oli minu. Teise geimi alguses kadunud särtsu leidsin natuke hiljem ülesse ning olin kasvatanud piisava edumaa, mis tähendas aga omakorda seda, et lasin põlve sirgeks ja ta hakkas kiiresti järgi tulema. Viimane punkt tuli pooleldi õnne ja pooleldi töökuse pärast. Proovisin päästa täiesti lootusetut palli, mis lendas võrgu tripsuga joonele, see tähendas, et suutsin teda kahe geimiga võita ning saavutada 5.koha.

Tulemused