Kreenholm ja narvalik Veneetsia

Esimene Xdreami etapp viis avastamata linna Narva, kus ma polnud käinud ühelgi spordivõistlustel peale nende, mis toimusid sealses jäähallis.Eelneval õhtul sõitsime kohale Sinimägede juurde, kus elab ema grupiõde ja õhtu kulges arutledes, kus ja mis võiks olla. Hirmutamiseks olid korraldajad pannud 1.aprillil üles pildid kärestikulisest Narva jõest, mis tegelikult oli ikka üsna kuiv. Isa hakkas juba ümber mõtlema, et kas on hea, mõte minna, sest ühel hetkel peab ju ka passi hakkama vaatama. Seekord sai küll pass kaasa võetud, aga sisse ta vist ei vaadanud ikka, sest pühapäeva hommikuks jõudsime Narva ja hakkasime võistlusasju kokku panema.

.Stardikoridori minna oli juba paras jant, sest start oli ratastel ja inimesi oli palju, kuidagi viisi saime sihverdatud õigele kohale ja juba kõlaski start. Alguseks oli kohe väike hajutamine, mina võtsin kõige otsema tee, sest teadsin et võrreldes isa ja Taaviga olen ma aeglane. Kokkusaamispunkti jõudsin nendest ennem ja sain kuulda nimede hõikamist. Kui äsja lapse saanud vanematel pole õrna aimugi, mida nimeks panna, siis sealt leiab nii Katisi, Matisi kui ka muid huvitavaid nimesid. Rattas ma ei suutnudki kaarti vaadata, sest keskendusin sellele, et mitte jääda isast maha. Enda arust nagu väntan ja väntan aga inimesed tuhisevad mööda minust kui seinast. Mööda väikseid teid  kuni jõudsime Kreenholmi manufaktuurini, hiiglaslik maha jäetud tööstushoone.

DCIM100GOPROGOPR0540.

DCIM100GOPROGOPR0535.

 

Esimeste Kreenholmi punktide jaoks oli vaja vaid natuke turnida ja joosta mälu järgi. Siis sai isa valmistada paberlennuki, mis tuli lennutada ühest saali otsast teise. See oli kui rakett, mis vaid paari viskega maandus juba teises saali otsas. Ja isa silmist tuli väikese poisi rõõm kui sai visata lennukit ja seda teha uuesti ja uuesti. Juba oligi vaja hakata aju ragistama, sest järgmised jooksupunktid olid kaardi peal märgitud peegelpildis. Kuidagi viisi saime need punktid kätte ja sai rattaga sõita kanuu vahetusalasse. Oli antud kõik punktid, kuid läbimise järjekord ei olnud oluline. Võtsime kohe alguses kõige pikema tee ette keset Narva veehoidlat oleva kivi suunas. Piirivalvurite paadilt saime ka soovituse hoida rohkem Eesti piiri poole, mida me proovisime teha, kuid päris tuulisel jõel oli see raske, eriti istudes kanuus nii, et mina keskel mis üsna pea muutus, sest kui mina läksin ette istuma oli kanuu tunduvamalt stabiilsem. Saime kulgeda mööda narvalikku Veneetsiat, kus jõe ääres olid väiksed garaažid/majad, kuidas iganes neid õigem oleks nimetada ja mõne ääres ka päikest nautiv omanik. Seal sai isa joosta nabani olevas mudas/pilliroos/vees. Väike mahajäetud saar postkastiga ja vastas olev pooleks rebitud piraadilipu sarnase lipuga garaaž on iseloomulikud vaid sellisele idapoolsele kohale. Ühelt poolt kanuust teisele poole minnes nägime kaugelt, et vahetusalas seisab kuidagi erakordselt palju inimesi- nad olid kanuu järjekorras ja neist hakkas üsna kurb seal külma tuule käes eriti mäletades eelnevatel etappidel enda ootamist kanuu järjekorras. Teine pool kanuud möödus garaažide vahel, kus mõned nautisid väikse õllega pühapäeva lõunat. Seal oli enamus kaldad keelualad, siis sõitsime nii palju kui pidi kanuuga ja panime isa maha, et ta kaks punkti võtaks jooksuga ja ise läksime Taaviga kanuualasse. Ajastus oli täpne. Jõudsime samal ajal.

Edasi sai sõita tagasi rattaga Kreenholmi juurde Varesesaarele, kus tuli võtta lisakaart ja hakkas täielik porr pihta. Iga võistleja valis ühe tähe ja pidi eraldi punkti võtma ja peale igat punkti saama järgmises punktis kokku. Esimese punkti leidsin ma natuke edasi-tagasi joostes üles ja jõudsin ühisesse punkti, kuhu ilmusid üsna pea ka Taavi ja isa, kuid mõlemal oli punkt võtmata jäänud. Vaatasime Taavi punkti rahulikult ja ma läksin koos isaga, suutsime selle üles leida ja nüüd tuli tõukerattaga slaalom postide vahel. Esimese pika ruumi sain ilusti lõpuni aga enne viimast pikka slaalomit sain kokku tolmuse betoonpõrandaga, mis ei olnud just kõige sõbralikum vastuvõtt. Sõitsin kiiresti tagasi ja sain natuke koguda, nii kaua kuni isa ja Taavi tegid sama ringi. Järgmisena otsustasime joosta kõik punktid koos ära, sest hiljem tuli niikuinii veel võtta igal ühel üks nendest punktidest.Ja see oli hea mõte, sest viimane ring eraldi punkte võttes möödus juba kiiresti ja ilma suurema eksimiseta. Järgmine jooksupunkt oli ventilatsiooni ruumis ja seal oli vaja  ämblikuvõrgus ronida, küll ühed ronisid nagu ämblikud ehk võtsid käed-jalad laiali nii palju ruumi kui võimalik ja siis teised olid need, kes karjusid, et ärge trügige aga järgmisel hetkel proovisid ikka mind välja trügida. Viimased jooksupunktid enne laskumist tuli leida punkte suurest punaste tellistega Kreenholmist, seekord olid punktid märgitud majapildi peale. Natuke edasi-tagasi jooksmist ja treppide vallutusi nagu seal oli juba kombeks ning järgmisena oli vaja ühel liikmel tornist alla laskuda. Väike ootamine nii torni all kui ka 35m üleval pool tuule käes ja mina sain au jälle laskuda. Aru ei saa, miks nii palju neid vöösid välja jagati kui vaid kolm said laskuda.Vähemalt all oodatud aeg võeti maha, aga sama oleks võinud ka üleval teha, sest hiljem selgus et ei lastud enam sinna ülesse ootama ja need võistkonnad said kiiremini. Loodetavasti läheb seal veel tulemused läbi exceli, sest mõni tiim, kellest olime kiiremad on hetkel meist eespool, sest neil vedas ja said poole vähem seista üleval järjekorras(mõni ootas üle tunni meie 30min) või vastupidi.

Lõpuni oli vaid kilomeeter joonorienteerumist. Seal ma natuke vihastasin, sest nii kaua kui ma olin üleval, oleks saanud nad kaarti vaadata aga kui jooksma hakkasime, ei teadnud nad ikka kuhu minna. Jooksuga finišisse ja 5h ja 33min rajal oldud.

Olgugi, et tulemused ja ootamine võisid rikkuda natuke võistlust, siis see oli väga seikluslik võistlus. Vähe ratast, palju ajude ragistamist, huvitavad ja uued kohad.

Nüüd tuli hakata kiiresti leidma transporti Tallinna, sest oli vaja järgmine päev kirjutada oma esimene riigieksam. Õnneks linnaorienteerumise tiim tuli vastu ja jõudsin normaalsel ajal hakata eksamiks õppima.

Meie Xdreami video

Võitlus Lasnamäe patsaanidega

Juba kolmandat korda toimuval linnarogainil oli kohal ka HP-Sport Team ja HP-Sport Team plus. “Esindusvõistkonnas” oli isa ja Heleri, kes läksid supernova klassis 2h rajale. Elinal ei olnud võimalik tulla seepärast läksin rajale koos Kadriga, kellega olen eelnevatel aastatel ka jooksnud. Temale oli see esimene raskem trenn/võistlus pärast käeoperatsiooni ja arvestada tuli sellega, et suurt tempot ei hakka tegema. Eelneval päeval võistlusinfot lugedes oli teada, et punktid lähevad ka Pilpakülla, seega kui sai kaardid pool tundi enne stardipauku kätte, siis hakkasin planeerima kohe rada, mis läheks kindlasti läbi Pilpaküla. Samuti paistsid head punktid linna vahel ja lennujaama all, kuid sinna jõudmine oli väga vähe tõenäoline.

(Foto: Silver Eensaar)

Esimene punkt 31->32->63 Lasnamäe ümbruses ja nagu võistlustel alati, siis esimesed punktid lähevad sisse harjumiseks ning mööduvad lennukiirusel. Edasi hakkas aga stardi adrenaliin alla minema ja tempo langes sellega. 81 oli Väo karjäärinurgas ja minu jaoks oli üllatus, et Peterburi tee ääres selline asi on. Järgmine punkt 48 oli autode romulas oleval minibussi uksel. Ma arvan, et ise me seda poleks kohe näinudki, aga enne meid tuli just üks tiim sealt. Edasi 74 minnes, mis asus keset ei midagi, läksime elektriliinidest suunaga metsa. Kaotasime seal üsna kaua aega, sest maapind oli soine ja väga vesine ning väike eksimus tuli puntki otsides sisse. 74st panime suuna tee peale ja läksime otse läbi rägastiku ning võis alata tee minu unistatud Pilpakülla. Eriti tore oli see sellepärast, et mõne kuu pärast lükatakse kõik need majad kopaga kokku. 40->82 vetsu uks ja mööda mudast teed edasi joostes tuli meile vastu Seiklushunt, kus tagarindel olev Arvi mõtles natuke lumesõda mängida->54 ja nagu ikka, siis üks punkt on igal rogainil, mis pannakse kuhugi ülesse, nii et mina pean upitama, et seda kätte saada. Kadri lippas juba punktist minema, kuid kaasvõistleja õnneks aitas mul Si-pulgaga jaamani jõuda.

Mööda Pilpaküla kraave ja väikseid teid võtsime viimase Piplaküla punkti 64.Järsku karjus meile mingi vene mees. Kartsime, et nüüd tuleb juba mingi sõimamine, kuid hoopis tulid ergutuslaused, et konkurendid läksid 5min eest siit mööda ning me peame jooksma kiiremini. Koerte haukumise peale jooksimegi  edasi vähe tsiviliseeritumasse kohta. Sõjamäe maha jäetud majade juures, kus olin umbes kuu aega tagasi käinud sõpradega, oli punkt 49. Mööda tühermaad 61 ja 70. Otsustasime tükk aega, kas minna veel lõunasse Pae pargi punktide juurde või mitte, aga Kadri ei olnud eriti vaimustuses sellest, tema jalad olid juba üsna läbi. Seega otsustasimegi võtta punkte finiši ümbruses.Järgmine punkt oli  väikse nire ääres kalapüüdva vanema naise juurest võetud punkt 33. Edasi otsustasime selle järgi, et kus tuleb ennem roheline tuli, kas teel, mis läheb punkti 34 või 55. Viimasesse punkti mineva tee roheline tuli hakkas ennem põlema ja väikse eksimusega võtsime punkti 55. Esimese ropsuga lihtsalt ei lugenud, et punkt asub maja sisenurgas.->34->35. Pidime jooksma järgmisesse punkti 30, sest kaugelt oli näha, et Tomi oma goproga filmib seal. Viimaseks punktiks jäi 38. Kontrollajani jäi veel 10minutit, mis näitab, et oleks võib olla jõudnud veel võtta vähemalt ühe punkti linnatänavatelt.

(Foto: Assar Jõepera ja Silver Eensaar)

Heleri ja isa ootasid meid finišis väga rõõmsate nägude, sest nad ei saanud just väga palju vähem punkte kui meie kolme tunniga ja nad olid supernova klassis kuuendad, mis on väga tubli saavutus nende poolt. Meie tulemus jäi aga kehvakeseks ning lennujaamast lõuna poole me ei jõudnudki, kuid vähemalt ilus laupäevane päev sai veedetud ja uusi kohti sai avastatud. Läbisime linnulennult 17km ehk reaalselt umbes 20km. Järjekordselt super korraldus ka Ace Adventure Teami poolt.

Meie seiklust saab näha SIIT

Talverogain

Veebruari lõpus arstide juures käimised lõppesid sellega kui arst ütles, et nelja päeva pärast teeme mandlioperatsiooni. Sisimas lootsin, et kui saaks märtsi alguses ära teha oleks tore, sest võistlused hakkavad aprilli lõpus ja saab taastuda rahulikult 3nädalat ära nagu peab, kuid see tekitas väikse šoki, et juba nii vara. Esimese trenni tegin peale kahte nädalat, sest tundsin ennast paremini ning soov teha füüsilist oli suur. Nii need 13-14km jooksingi ära, kuid see mis toimus järgmised kaks päeva oli kohutav. Kõik lihased valutasid nagu oleks esimest korda jooksnud. XT talverogainile olin end juba varakult kirja pannud, nüüd tuli leida vaid Elina asemel keegi teine. Teades, et ma tegelikult ei tohiks veel füüsilist teha, aga kerge jooks ei tapa ju. What doesn’t kill you makes you stronger. Seega otsustasin minna emaga, kes muidugi sellest nii vaimustuses ei olnud, aeglasele nelja tunnisele matkale Õismäe/Nõmme kanti.

Isa läks rajale väikse õega, sest minule ta ei pidanud enam jaksama ju järgi joosta ja vaja uus põlvkond peale kasvatada. Pool tundi enne starti oli ühis “marssimine” Harku järve kaldale, kus toimus start. Kaarti vaadates tuli mõttesse ainuke planeering. Algul minna kirdesse ja siis võtta lõunast punktid.

Start->65->55 Õismäe majade vahel jooksmine, kuni jõudsime Nõmme kanti 56. Nõmme järsakul punkt 44, kuhu oli väga raske minna ilma naelikuteta, sest see oli nagu uisuväljal.

->95. Kaua olin tahtnud minna Glehni parki, sest viimane kord, mis ma eredalt mäletan oli siis, kui õppisin sõitma rattaga. Pere oli ilma minuta seal ikka käinud, kuid ma olin alati olnud sulgpallivõistlustel. Nüüd oli mul see võimalus olemas, sest punkt 73 oli Glehni pargis olevas koopas, kus oli jõhkralt libe trepp.

Edasi suundusime joogipunkti 84. Peale seda lugesin natuke valesti suusaradu ning 64 minnes võtsin riski minna mitte kindlalt teadvast kohast punktile peale. Jõudsime ilusti laugasteni ning natukene edasi minnes leidsimegi punkti. Lootsin, et kui maapind jääs, et äkki võimalik väike lõige teha laugaste vahelt, kuid peale esimest sammu oli tunda, et mõlemad jalad märjad, nii et tuli minna väikese ringiga. Mahajäetud betoonmajade kõrvalt väike tõus ja pargi keskelt punkt. Edasi tulid suhteliselt lihtsad mööda teid punktid, kus lihtsalt ei tohtinud valvsust kaotada ja mitte ehmuda nende mitmete koerte peale, kes haukusid kõigest väest ja üritasid aiast üle hüpata. 72->93->43->mööda suusa-ja metsaradu 94,87 ja 63.

Jäänud oli natuke üle tunni, nii et tuli hakata ennast kiiremini liigutama, aga just siis kui hakkas kiire, ei leidnud ma õiget sihti üles ning mõtlesin proovida jälle punktile 53 umbes-täpselt peale minna. Mööda metsasihti lonkis üks üksik koer ja mina kui suur koerakartja proovisin mitte hirmu üles näidata, aga ennem kui koer meieni jõudis, suutis ema saavutada kokkupuute maaga, mille peale ma hakkasin pigem naerma.->85->66 kus nagu alati hakkas karma minu vastu, tegin väikse porise liu mööda kraavi serva ja minuti pärast olin jää-lumega üsna tihedas kontaktis.Otsustasin tükk aega, kas võtta 34 või mitte, kuigi see oli vaid 300m kaugusel siis aega oli napilt. Nagu eelmine aasta isaga olles ka seekord mõtlesin seda, et me niikuinii hilineme, aga proovin natuke seda hilinemist vähemaks võtta ja võtsime ühe kolmese punkti, mis asus järsaku all ehk see tähendas veel ühte liugu tagumikul nagu ka järgmine punkt 86.

(Foto: Edith Madalik)

Eelviimane punkt 34 ei erine ka kuidagi neist, sest too asus angaari serval, mis oli ümbritsetud vallidega, millest pidi mitu korda tagumiku peal alla laskma. Selles punktis avastasin, et olin kaotanud kompassi,aga kuna polnud päris kindel, kus see võis olla siis ei hakanud tagasi minema ja minna oli vaid puntki 45. Ja just siis kui kompassi polnud, tahtsin kontrollida, kas asun õiges kohas aga õnneks inimesed olid juba metsast välja tulnud ja finiši poole liikumas ja nii ka meie koos nendega. Punkti 45 oli suht saast minna läbi rägastiku ja peale seda jäi umbes 800m lõpuni jõuda. 4minutit oli aega ja ema tagant lükates ning motiveerides, mis muidugi lõppes ütlusega, et jää vait, hilinesime vaid 2,5minutit ehk 3trahvipunkti.

Kokkuvõttes saime 60.koha ja naistes 6, mis üllatavalt hea koht arvestades meie tempoga. Ema jäi ka lõpuks rahule kui kuulis mis kohale me olime ja mina sain hea trenni peale pausi. Ilmaga oli nagu ikka spordivõistlustel, ideaalne,sest täna, päev peale võistlust sajab juba valget laia lund.

Peale võistlust mõtlesin, et peaks vähemalt minema kontrollima punkti 34 ja 86, sest ma teadsin, et ennem seda mu kompass ära ei kadunud ja peale neid punkte oli see juba kadunud. Läksimegi astangu peale ja isa ronis juba järsakust alla, kus ma leidsin oma kompassi lume sees lamamas. Õnne kui palju, sest see oli ostetud Venemaa 24h rogaini MMilt ehk tähendas rohkem kui kõigest suunanäitaja.

Kuna eelmise päeva võistlusest oli vähe, siis käisime üle-eelmise aasta talverogaini paari punkti otsimas Muraste paepaljandil ja Peeter Suure merekindluse raudteejaama juures.

DCIM100GOPROG0010327.

Järgmine kord läheb HP-Sport Team rajale juba laupäeval Linnarogainil 🙂

 

GP-4

Enne GP-d suutsin jääda haigeks, madal palavik ja nõrk enesetunne tähendasid mitte kõige kvaliteetsemat trenni, kuid võistlustel tahtsin anda kõik, sest paar päeva enne võistlust tuli välja, et on vaja minna mandlioperatsioonile.

Esimene mäng Kaisa vastu. Esimene geim polnud parim, olime punkt punktis kinni ja ma ei suutnud oma vahepealset punktiedu kasutada. Teises geimis tegin endale selgeks, et tulgu mis tuleb, nüüd tuleb lihtsalt mängida. Geimi lõpus suutsin hoida kainet mõistust ja mitte minna närvi, see tõi ka kahepunktilise edu. Jäänud oli vaja mängida kolmas geim, kus ma suutsin rohkem enda mängu mängida ja võita mängu. Mängu järelvaadates oli ka näha, et peale esimest geimi olid jalad lahti, hea jalgade töö ja ei läinud närvi nagu tavaliselt on juhtunud.

Teine vastane oli Piho. Pole olnud viimasel ajal võistlust, mil ma ei ole pidanud tema vastu mängima. Esimese geimi algus oli natuke toores, eelnevas mängus olnud kergus ja enesekindlus oli kadunud. Teises geimis läbi mitme hea juhuse ja natuke parema mängu võitsin selle geimi mina. Kolmanda geimi alguses tuli jälle mõõn, mis nagu alati, viimasel minutil kaob ära. Seis oli 18:11 kui ütlesin endale, et vähemalt 15punkti pean pingutama välja endale. Mäng muutus totaalselt ning punktid hakkasid tulema, kuid taaskord liiga hilja. Kolmas geim talle 21:16, vähemalt sain oma 15puntki kätte.

Kuigi teine mäng oli võrreldes esimesega ikka väga läbikukkunud, siis jään ma võistlusega väga rahule. Üle pika ajal sai filmitud oma mänge ning hiljem järele vaadates olen rahul sellega, mida nägin. Kui keskenduda igale punktile ja nautida mängu, siis sulgpall on imeilus mäng.

tulemused

 

 

 

Aste-aste-aste

Trepid…esimesena meenuvad hommikused jooksud garderoobist neljandale korrusele, mis algavad koolikella kuuldes. Need pole aga üldse midagi toredat, mida tahaks iga hommik teha, sest see võtab niimoodi läbi, et kui klassi jõuad siis tükk aega proovid rahuneda sellest suurest pingutusest.

See aga ei võtnud mul isu ära, et proovida end esimesel trepijookul. Ennemgi vaadanud, et võiks minna, eriti peale seda kui ka mu ema sai hakkama. Seega paningi end ükspäev varem kirja Olümpia trepijooksule. 26 korrust, mis minu jaoks niigi palju pidi läbima veel kaks korda ehk 52 korrust. Terve päeva mõtlesin, et kui koolis need 4 korrust on rasked, mis ma siis seal teen. Kanderaami on vaja vist kohe finišisse, eriti arvestades,et olen nädal aega hoidnud trennist kõrvale ja ravinud end.

Enne starti käed jalad värisesid, ei teadnud absoluutselt mis ees tuleb. Lasin emal minna, et vähemalt tema saaks kinni ilusti püüda. Juba olin uljalt jooksma hakanud ja jõudnud  kolmandal korrusel kui hakkasin selle peale mõtlema mida jalad teevad, ükskord üle kahe astme, siis üle kolme astme ja siis hoopis kohe järgmine aste. Umbes kaheksandal korrusel möödusin emast ja nähes seinal 10.korruse silti sain aru, et ikka kuradi raske on läbida 26 korrust. Jalad käisid risti-rästi ja korrutasin endale, et sa saad hakkama, ainult pool veel. Õnneks tulid juba korrustel numbrid kahega ja ei teagi kuidas ma sinna üles sain aga lõpuks oli finiši märge tehtud. Pea oli paks ja surus kokku, köha oli nagu suitsetajal ja jalad värisesid all. Liftiga need 26korrust alla sõita lõõtsuvate ja köhivate “hulludega” oli ikka palju lihtsam kui üles jooksmine. Istusin maha ja sain aru, et kurja,peab ju veel üks kord jooksma. Esimese korra aeg 2.57, mis oli endalegi üllatus, ema võitsin pooleteist minutiga.

(Foto: Agnes Pajur)

See andis natuke energiat ja teist korda stardijärjekorras süda peksis ikka sees, jalad värisevad ja tunne et kohe kukun kokku. Mõtlesin sisimas juba, et see aeg tuleb nüüd väga pikk, aga pole hullu, esimest korda siiski. Sain ema poole pealt kätte, möödusin veel mõndadest naistest ja viimased korrused lihtsalt tõmbasin end üles. Need korrused olid hullemad kui koolitrepid, mis panevad juba siis kauaks lõõtsuma. Tehtud. Seekord üks sekund parem aeg isegi, kuid no ma ei tea kuidas need jalad sealt üles roomasid, kohutav.

(Foto: Agnes Pajur)

Esimese korra kohta väga super aeg, eriti kuuldes kuidas trepi pöördel tehakse üks samm , samal ajal ise tegin 3-4sammu. Nii et arenemisruumi on, kuid naised 15-20 tuli  Teine koht. Esimesele kohale, kes läheb EMile, kaotus kahe jooksu kokkuvõttes vaid 23sekundit. Naiste seas olin  viies.

Peale jooksu hinge välja köhides mõtlesin küll, et eii, seda lollust ei tee enam, et midagi nii lolli ette võtan nagu trepijooks aga nüüd juba mõtlen, et minna 7.märtsil Radissoni trepijooksule, AINULT 26 KORRUST JU.

 

(Foto: Agnes Pajur)

Peab vist natuke rääkima ka Eesti Meistrivõistlustest sulgpallis. Nagu mainisin eelmiseski postituses, siis läksin mängima Piho vastu. Soojendusel tundus, et jalad on ilusti lahti ja energiat on. Mängu algus algas väga hästi, olime punkt punktis kinni. Siis tuli aga intervall ja peale seda lagunes kõik, jalgadest kadus säde, jalad olid nagu liimiga maa küljes kinni ja löögid ei olnud just kõige kvaliteetsemad. Okei, selle geimi kaotasin. Teise geimi algus oli jälle samasugune nagu esimene, kõik oli hästi, mäng käis ilusti ja ei lasknud tal eest ära minna, siis toimus jälle mängu lagunemine, kus särtsust jäi palju puudu. See võis tingitud olla väiksest haigusest, mis algas kohe peale meistrikaid või lihtsalt ülemõtlemisest. Nüüd peale nädalast pausi tuleb leida endas üles sama energia, mis oli Noorte GPl ning mitte haigeks jääda. HP

Valmistumine eestikateks

Ma ei ole kuskile peitu pugenud, vaid teen igapäev trenni ja nädalavahetuseti käin sulgpalli võistlustel-see on ka põhjus miks minust siin palju kuulda pole olnud. Nädala pärast on juba Eesti Meistrivõistlused, kus hea sooritus on vähim, mida endalt nõuda. Vahepeal on toimunud kolm sulgpalli võistlust, millest peaks väikse ülevaate tegema.

9.jaanuar GP-3

Üksikus läksin kohe trennikaaslase Mari Anni vastu. Lihtsalt ma tal võita ei lasknud, kuid kiirust jäi mul seekord siiski puudu. Teine mäng oli Sigridi vastu, kelle vastu ma olen peaaegu kõik võistlused mänginud ja seis meie vahelistel mängudel on viigis. Esimene geim oli mulle, ta eksis palju ja ma suutsin üsna stabiilset mängu mängida. Teise geimi ajal lasin natuke põlve sirgeks ja selle võitis Sigrid. Kolmandas geimis võtsin end kokku, sest kaotada ei olnud midagi, lihtsalt oli vaja mängida ja tempos püsida ja see mul õnnestus. Peale seda läksin Piho vastu, kus ei olnud minus seda särtsu, millega mängida. Muidu mäng ei olnud halb,aga üks väike osa jäi puudu. Mängisin ka naispaari Martaga ning esimesteks vastasteks olid Kuuba-Rüütel, nende vastu oli vaja lihtsalt mängida ja proovida, mitte hakata mõtlema hullult välja taktikaid. Suutsime üsna stabiilset mängu mängida ja mõne punktiga ka neid segadusse ajada. Teine mäng oli Piho-Tanniku vastu ja selle mängu oleks pidanud endale võitma, esimese geimi kaotasime küll napilt, kuid teine geim lagunes üsna koledalt.

Tulemused

14.jaanuar Yonex Estonian International

See aasta sain peale kaua unistatud võistlusele, peale kooli sundusingi TTÜsse, kus hakkasin soojendama end soomlanna vastu. Ajagraafik oli päris palju taga ja seega iga natukese aja tagant alustasin uuesti soojendamist. Enesetunne oli hea, kuid väike närv oli sees terve päev. Viimane kord kui mängisin TTÜs meistrikatel, siis läks mul väga hästi ja seega halli minnes oli enesetunne hea.

Lõpuks kutsuti ka meid väljakule. Esimese geimi esimene pool oli saaliga harjumine. Suutsin hoida palli mängus ja panna jalad tööle. Teises geimis oli natuke rohkem vigu ja mängu võit läks Paavolale, kuid mängu hiljem vaadates ei arvanud ma, et mäng polnudki nii hull kui ma esimese emotisiooni pealt arvasin. Stardihüppe poeg on juba olemas, mida ma olen viimasel ajal enda mängu püüdnud saada. Nagu treenerid ja hiljem isaga mängu vaadates selgus, et mõtted on head, kuid teostus pole nii hea ehk kui ma suudaksin oma mõtted realiseerida, siis oleks mängu pilt hoopis teine. Öelgu teised mis tahes, kuid ma olen mänguga rahul, muidugi kui pool mängu saaks välja lõigata, siis oleks see veelgi parem. Uus kogemus olemas ja teada, mida vaja harjutada ja kuidas paremini mängida. Kes soovib vähem kui pool tundi vaadata, siis see võimalus on olemas- Anna Paavola-Helis Pajuste

30.jaanuar Noorte GP-5

Viimased võistlusmängud enne meistrikaid lubas palju, sest alagrupis olid head mängijad.Kohale jõudes selgus,et meie alagrupi tugevaim mängija oli haigeks jäänud ja seega olid mul head võimalused finaali jõuda kui mängida enda mängu. Esimene mäng oli Piho vastu, kelle vastu on ka eestikatel esimene mäng. Enesetunne oli hea, jalad olid lahti ja tahtmine mängida oli suur. Esimeses geimis läksin kohe üsna suurelt juhtima, kuid poole pealt lasin ma põlve sirgeks ja ta hakkas järgi tulema. Kui seis oli 19:19 panin teise käigu sisse ja suutsin võita 22:20. Teises geimis algas kõik uuesti, ta oli leidnud parema rütmi ning punktid olid võrdsed. Sisendasin endale, et ei tohi alla anda ja proovima lihtsalt kõik pallid tagasi lüüa. Teise geimi suutsin võita samade punktidega. See mäng oli hoopis teistsugune kui eelnevatel võistlustel, särtsu oli rohkem ja ma proovisin võidelda iga punkti eest, mis tõi ka edu. Teine mäng Tannikuga ei olnud erinev esimesest mängust, sest ma ei olnud ära vajunud ja oli sama energia sees. Esimese geimi algus oli 5:0, kuni unustasin seisu ja proovisin anda kõik, et saada nii palju punkte kui võimalik ja see õnnestus, lõpu poole oli geim juba üsna võrdne ja lõpus suutsin selle ka endale võita. Teises geimis ei tohtinud põlve sirgeks lasta vaid samamoodi edasi panna ehk unustada, et esimese geimi võitsin. Peale ilusaid pikki punkte kaotas ta oma särtsu ning teise geimi võitsin juba suuremalt. Finaali koht oli kindlustatud. Finaali minnes tahtsin lihtsalt teha samasugust mängu ja mitte vaadata punkte. Algus oli väga hea, suutsin panna ta liikuma ja ise anda endast parima, kuid lõpus vajus geim ära. Teises geimis pidin unustama alguse ja alustama kõike uuesti ehk lihtsalt mängima. Proovisin ka väikseid viivistusi, kuid see ei aidanud, seekord oli ta minust veel üle. Samas olen ma rahul, et ma andsin endast nii palju kui suutsin. Peale võistlusi tegin seal veel väikse trenni jooksude ja lihastega ning Tallinna jõudes läksin ka kergejõustiku halli, et teha jooksutrenn, lihaseid ja topist visata. Enne meistrikaid on veel viis trenni, kus tuleb hoida enda vormi, sest enesetunne on hea ning soov mängida samasuguseid mänge nagu laupäeval on suur.  Tulemused

Uue tiimiliikme testimine Näärilaksul

Mida ikka teha peale jõululaua taga paksust söömist kui minna metsa. Seekord jäi maastikuks rohkem siiski linn ja surnuaed, kuid omamoodi kogemus seegi.

Kuna Elinaga oli see aasta plaan joosta koos, siis enne uut aastat üks ühine jooks teha kõlas hästi. Eriti sellisel huvitaval üritusel nagu Näärilaks. Saades kaardid kätte, vaatasime mõlemad Elinaga kaarti nagu püha ilmutust. Peale pikemat keskendumist saime aimu ning võtsime suuna põhja poole ehk linnaellu. Mõtlesime läbi mitu läbimisjärjekorda, kuid alguses suundusime siiski 23->24->42 kus oli vaja lahendada väike mõistatus ning punkt võtta vaguni rataste juures

edasi läksime trammiga ->36->21 kus oli lisaülesanne vaja lugeda läbi tekstid surnute kohta ja leida küsimustele õiged vastused, mille korral sai teada hauaplatsi ja tuli see otsida üles Tallinna siselinna kalmistul ja võtta punkt.

Polnud just meeldivaim tunne joosta surnute vahel pimedas pealambiga joostes. Õnneks leidsime kõik surnud pikemalt otsimata üles ning suundusime edasi 22 ja sossimäel asuvale punktile 41, mille leidmiseks oli vaja lahendada piltmõistatus. Alguses vaatasime seda lauset ja ei jaganud mütsigi, kuid siis Elina ütles alguse, ma järgmise sõna ja ühel ajal karjusime valge limu tagaratas, kus see oligi. Sealt jooksime edasi 35 ja jäime napilt bussist 13 maha, mille tulemusel ootasime kümme minutit ja jõudes bussiga Järvele, jäime paar sekundit maha nr 5st. Lõpuks saime bussile ja jõudsime veel kaardi lõunaosast võtta kaks punkti. 31 ja sealt kalmistu vahelt minnes 32, mida otsisime koos Seiklushundi võistkonnaga. Lõpuni oli vaja veel oodata bussi ja lõpus me olimegi.

Üldiselt oli väga lõbus Elinaga, kaardi lugemine läks meil sujuvalt ning tempo oli väga hea. Joostes läbisime umbes täpselt 16km, mis oli hea trenni eest.

Näärivana korraldas jällegi väga toreda ja huvitava ürituse.

Reketiga platsil vehkides

Pole kaua aega seadnud samme siia, kuid nüüd see viga saab parandatud. Vahepeal on olnud paar sulgpallivõistlust ja suurel hulgal trenne. Samuti  palju vigastusi ja haiguseid.Veebruaris lähen kirurgi vastuvõtule oma mandlitega, kuna sattusin arsti juurde, kes tahaks need ära lõigata. Igapäevaselt trennitegemine pidi haigete mandlitega südamele hakkama ja oleks pidanud juba ammu lõikama, kuid eks vaatab mis saab nendega. Kuid see pole veel kõik, nagu ütlevad vanad head reklaamid. Lisaks olen ma saanud endale luuümbrise põletiku, mis trotsib vastu kõikidele rohtudele ja tahab endast märku koguaeg anda. Samuti suutsin seljaga midagi teha,ei saa end väga pöörata. Üks paras hädapätakas ütleks ma.

Järgmise aasta rogainiplaan sai aga uue alguse ehk sel aastal proovin koostööd ühe toreda tüdruku, endise iluuisutaja Elinaga metsas hakkama saada ja leida seal ühine keel. Igastahes motivatsioon on suur ja esimene ´´võistlus´´ juba see nädalavahetus.

Minnes nüüd tagasi sulgpalli võistluste juurde, siis novembri keskel toimus GP-2

Mängisin Martaga naispaari, Siimuga segapaari ja lisaks üksikut. Laupäev oli üksikute mängude päralt. Esimene mäng Eliise vastu möödus kindlalt, kuid oma mängu ei saanud käima, olin selle jaoks natuke liiga ärevil ja mitte piisavalt soe. Teine mäng Sigridi vastu oli juba tasavägisem. Esimese geimi suutsin ma endale saada ja kuna teise geimi algus möödus samuti minu poolt vaadatult väga hästi, siis tema tuju langes ja mäng oli minu. Viimane alagrupi mäng Katiga oli juba raskemast killast, sest mängu tempo oli juba kiirem ning seetõttu ka eksimused kergemad tulema. Kuigi punktid näitasid üsna suurt kaotust, siis minu arust oli mäng väga hea. Pühapäeva hommik algas naispaariga. Mäng ei olnud iseenesest raske, kuid Marta ei olnud samal lainel, kus ta tavaliselt on mängides. Muidugi ei saa seda süüdistada, kuid vägagi võidetava vastase vastu on lausa patt nii mängida. Teine mäng oli Marianni ja Kaisa vastu, kus kolmandas geimis võitsime 28:26 ja no see oli juba meie mäng-emotsioon, suur tahtejõud ja mitte alla andmine. Super lihtsalt! Kolmandasse paari läksime enesekindlalt, esimene geim kindlalt meile. Teise alguses andsime kohe käest ära oma edu ja eksisime meeletult väga lihtsates kohtades. See oleks pidanud tähendama kolmandas geimis kokku võtmist, kuid seda siiski kahjuks ei tulnud ning mäng oli kaotatud. Segapaar on minu jaoks midagi uut, aga samas juba kunagi teada-tuntud. Oleme paar korda trennis Siimuga mänginud ja nüüd panime endid ka võistlustel proovile. Esimene mäng oli meie, kuid teises pingelises kolmegeimilises mängus pidime leppima kaotusega. Vastased suutsid läbi näha , et Siim on vasakukäeline ja mängisid tema tagantkäe nurka väga osavalt. Kolmanda mängu me võitsime, kuid ilmselgelt pidime mängu põnevamaks tegema lõpuks ehk rohkem eksima ja eksima. Tulemused

 

Yonex Estonian Junior 2015

Viimane noorte rahvusvaheline võistlus. Enne võistlust tunne oli hea, trenni oli tehtud korralikult ning mängutuhin oli sees. Esimesena oli soomlase vastu mäng, mis ei olnud kõige raskemate killast ja mille oleks võinud ära võita, kuid nii see seekord ei läinud. Hakkasin palju üle mõtlema ja sealt tulid ka vead, oleks pidanud lihtsalt mängima turvalist mängu ja mitte hakkama nö trikitama. Õhtu poole oli veel Maxiga segapaar. Esimest korda kohtusimegi alles platsil olles. Vastasteks olid kolmanda asetusega poolakad. Mängu alustades me endale mingit survet peale ei pannud, leppisime kokku, et proovime lihtsalt palli mängus hoida, kuna nii tema kui mina pole palju mänginud segapaari. Mäng osutus oodatust tasavägisemaks, kõik punktid kus suutsime pikka pallivahetust mängida võtsime meie endale. Kui mul poleks nii palju käsi värisenud ja lihtvigu teinud, oleks see mäng isegi võidetav olnud. Vähemalt mõlemad me jäime rahule, eriti tema mu võrgu mänguga, sest tema enda paariline pidi olema aeglasem ja seetõttu polnud ta harjunud mängima kiirema tempoga. Tulemused

 

(Fotod: Fortiusfoto)

Noorte GP-4 2015

Viimane sulgpallivõistlus sel aastal. Jällegi kohtusin ma Sigridiga platsil. Esimene geim oli natuke krobeline, kuna oli palju eksimusi, kuid geim oli minu. Teine ja kolmas geim olin ma nii läbi, vahepeal pidin isegi trennikaaslasel paluma tuua šokolaadi, sest tundsin kuidas kohe kukun maha. Kokkuvõttes sai mängu tema endale. Teine mäng Mari Anniga oli allaandmine ja polnud üldse motivatsiooni pingutada. Nüüd teen mõned päevad pausi sulgpalliga, sest äkki see toob tagasi motivatsiooni platsil anda kõik. Tulemused

 

 

Nädalavahetuste sisustaja Sulgpall

Noorte GP-2 Tartu

Kui isa käis õdedega Libahundil ja ema Saaremal kolme päeva jooksul, siis mina seadsin sammud Tartusse, et mängida hoopis sulgpalli. Selle hooaja esimesed võistlused ei läinud kõige paremini, kuid nüüd oli uus võimalus muuta seda. Esimene mäng Helina vastu. Läksin sinna, et anda endast parim ja lihtsalt mängida. Alguses sain end kohe käima, jalad liikusid ja mäng sujus. Esimeses geimis 16 punkti. Teises geimis vajus mäng järk järgult ära. Tekkisid lollid vead ja väsimus, pole harjunud mängima sellise tempoga. Mänguga võis siiski rahule jääda ning järgmine vastane oli Sigrid. Eelmine GP ei läinud mul tema vastu just nii, nagu lootsin. Seekord alustasin mängu uue hooga, geimi alguses oli initsiatiiv minu käes, kuid lõpuks mõtlesin liiga üle ja geimi võit läks temale. Vähemalt pall püsis mängus, ning soov võita teine geim oli seetõttu suurem. Teise geimi lõpp oli kindlalt mulle ja kolmas geim ka. Lõpuks tulid üksikmängud nii, nagu ma lootsin ja soovisin, samuti oli tulemus rahuldav. Pärast tuli naispaar Mari Anniga. Vastas olid vanad vastased Kikas-Pall. Esimene geim läks nende mängu juhtimisega, kuid teises geimis panime viienda käigu sisse ja tuli meie mäng. Suutsime pikad pallivahetused endale saada ja energiat mängida oli palju. Kolmanda geimi alguses tuli palju vigu ning teise geimi energia leidsime alles kolmanda geimi lõpus,kui oli juba liiga hilja. Mänguga aga saab rahule jääda ja üldse selle võistlusega. Peale neid mänge oli aeg seada sammud Viljandi poole, et saada välja teenitud massaaž vanatädi juures.   Tulemused

 

Karl-Rasmus Pungas tegi veel pilte: http://public.fotki.com/thekrp/trennipildid/tartu-/#media

Finnish Junior

Polnud nädalatki möödas, kui juba oli sõit Soome. Minu viimased noortevõistlused välismaal. Neljapäeva õhtuks olime me kohal Espoos, kuna reedel kell 9 oli juba üksikmäng. Enne mängu proovisin end võimalikult soojaks teha, kuna teadsin, et raske on mängida nii vara ja anda endast kohe kõik. Esimene geim ei saanud ööd ega mütsi aru, mis toimus. Olin kuskil teisel universiumil ja tegin lolle vigu. Teine geim hakkasin mängima nii nagu tüüpiline eestlane. Ärkan üles liiga hilja. Kui leidsin üles enda mängu ja proovisin võita, siis oli tablool juba 21punkti vastasel. Päeva jooksul sai harjutatud treeneriga liikumist ning analüüsitud teiste mänge. Sain palju targemaks, ning motivatsioon paari mängida oli suur. Päev möödus kiirelt, ning juba hakkas valmistumine paari jaoks. Vastas oli esimese asetusega venelased. Pole kunagi näinud, et keegi mängiks nii pohhuistlikult ja emotsioonitult. Ma küll andsin parima, mis suutsin, kuid nende võit oli üsna kindel. Naispaari võitsid nad ka kokkuvõttes. Tulemused

Laupäeva õhtul sõitsime Aidiga Tallinna ning pühapäeval toimus juba Ema-Isa-Laps. Heleri ja mina mängisime mõlemad isaga paari, Heleri jaoks oli see esimene sulgpallivõistlus. Minu jaoks viimane selline võistlus isaga ja järgmine aasta saan vaid õega mängida seal. Mängud möödusid kiiresti ja võidukalt. Vaid viimases mängus pidi leppima kaotusega, kuid eks seal mängis suurt rolli psühholoogiline pool, kuna mind ajas väga rivist välja vastase käitumine, mis ei ole kuidagi sobilik sulgpalli väljakul. Heleril ja isal läks ka meeleolukalt, kuigi Heleri valas paar pisarat, kuna isa ei lase tal nii palju mängida kui ta tahtis. Lõpp hea, kõik hea-Heleri võitis sulgpallikoti, mida ta kiivalt endale hoidis ning meie isaga hõbeda.

Lisaks sai natuke aidatud Sulgpalliliitu, kelle ülesanne oli näidata, et käib projekt “Sulgpall kõigile”, mis on mõeldud koolidele kehalise kasvatuse tundideks. Ma olin nõus kohe aitama, kuna eks mullegi tuleb see kogemus kasuks. Palju mul küll rääkida ei lubatud, aga asi seegi. Kuula ja vaata: Terevisioon ja Kuku raadio

Sõbrannaga sai avastatud kuldset sügist. Paar rõõmsat pilti pimedasse oktoobrisse.

   

 

Juba seitsmendat korda

Aeg möödub linnutiivul, ning HP-Sport Team tähistas üheksandat sünnipäeva!!!Muidugi tiimi nimena kasutasime seda juba ennem, kuid sünnipäeva jooks on seitsmendat korda.

10.oktoobril heiskasime meie tiimi lippu, ning minu ülesandeks jäi panna veel kilomeetripostid.

Sellel võistlusel pole distants siiani kindel, isa on pakkunud 6,3km, kuid Endomondo järgi jääb see pigem 5,9km kanti. Võistluse ainuke ja tähtsaim reegel on, et kepikõndijad pole lubatud. Tule jookse, kõnni, käruta, kuid mitte ära tee kepikõndi 🙂

Noortel tšikkidel silmad säravad, kuna kohe on nende start!

Enne starti, käisime veel Kadriga meie Soome ja Tšehhi reisi toetajat Jaanus Vooli tänamas ja imemaitsvat Kadri kooki söömas. Kella neljaks oli kohale tulnud 26 jooksusõpra pluss Mari, meie ajavõtja. Nagu kombeks, toimus eraldi start. Ma alustasin jooksmist eelviimases grupis. Esimene kilomeeter möödus imekiiresti ning juba olingi Leesi poe juures. Rahvamaja juures läksid Henn ja Kaarel minust mööda ja edasi jooksin üksinduses, kuni nägin kaugelt Kadri jalutamas. Sealt edasi läks jooks juba meeleolukamalt, sai hakata järjest inimesi kinni püüdma. Tammistu tee peal jõudsin juba ema ja õdedeni, kes hoogsal sammul jooksid ja pidevalt kontrollisid, ega ma juba lähedal ei ole. Maakodu väike tee ja lõpu kiirendus. Selleks korraks oli aeg 27:20 , natuke halvem kui minu parim tulemus. Naiste I, üld III, kuid mis kõige tähtsam, isale sai jälle ära tehtud. 🙂

Sportlik perekond ühtses riietuses

Õhtul toimus Tammistu küla lambasupi söömine, autasustamine ja muljetamine. Samuti Prantsusmaa-Eesti võrkpalli vaatamine suurelt ekraanilt. Võimas mäng taaskord Meie meeste poolt.

Mina ja Kadri saime selle aastase Aasta tegija karika ning ma võitsin pere sisese jooksuhooaja võistluse. Sai näha selle hooaja võistluste kokkuvõtet ja lõkke ääres jutu rääkimine kestis pikalt. Millest muidugi spordisõltlased räägivad terve õhtu….sport, võistlused, kaardid.

Järgmine aasta toimub kindlasti uuesti see. Tore, et on inimesi, kes tulevad kaasa sportlike ideedega ja viitsivad veeta nii nädalavahetust. 🙂

Päikeseloojang oma armsas kivirannas