Veebruari lõpus arstide juures käimised lõppesid sellega kui arst ütles, et nelja päeva pärast teeme mandlioperatsiooni. Sisimas lootsin, et kui saaks märtsi alguses ära teha oleks tore, sest võistlused hakkavad aprilli lõpus ja saab taastuda rahulikult 3nädalat ära nagu peab, kuid see tekitas väikse šoki, et juba nii vara. Esimese trenni tegin peale kahte nädalat, sest tundsin ennast paremini ning soov teha füüsilist oli suur. Nii need 13-14km jooksingi ära, kuid see mis toimus järgmised kaks päeva oli kohutav. Kõik lihased valutasid nagu oleks esimest korda jooksnud. XT talverogainile olin end juba varakult kirja pannud, nüüd tuli leida vaid Elina asemel keegi teine. Teades, et ma tegelikult ei tohiks veel füüsilist teha, aga kerge jooks ei tapa ju. What doesn’t kill you makes you stronger. Seega otsustasin minna emaga, kes muidugi sellest nii vaimustuses ei olnud, aeglasele nelja tunnisele matkale Õismäe/Nõmme kanti.
Isa läks rajale väikse õega, sest minule ta ei pidanud enam jaksama ju järgi joosta ja vaja uus põlvkond peale kasvatada. Pool tundi enne starti oli ühis “marssimine” Harku järve kaldale, kus toimus start. Kaarti vaadates tuli mõttesse ainuke planeering. Algul minna kirdesse ja siis võtta lõunast punktid.
Start->65->55 Õismäe majade vahel jooksmine, kuni jõudsime Nõmme kanti 56. Nõmme järsakul punkt 44, kuhu oli väga raske minna ilma naelikuteta, sest see oli nagu uisuväljal.
->95. Kaua olin tahtnud minna Glehni parki, sest viimane kord, mis ma eredalt mäletan oli siis, kui õppisin sõitma rattaga. Pere oli ilma minuta seal ikka käinud, kuid ma olin alati olnud sulgpallivõistlustel. Nüüd oli mul see võimalus olemas, sest punkt 73 oli Glehni pargis olevas koopas, kus oli jõhkralt libe trepp.
Edasi suundusime joogipunkti 84. Peale seda lugesin natuke valesti suusaradu ning 64 minnes võtsin riski minna mitte kindlalt teadvast kohast punktile peale. Jõudsime ilusti laugasteni ning natukene edasi minnes leidsimegi punkti. Lootsin, et kui maapind jääs, et äkki võimalik väike lõige teha laugaste vahelt, kuid peale esimest sammu oli tunda, et mõlemad jalad märjad, nii et tuli minna väikese ringiga. Mahajäetud betoonmajade kõrvalt väike tõus ja pargi keskelt punkt. Edasi tulid suhteliselt lihtsad mööda teid punktid, kus lihtsalt ei tohtinud valvsust kaotada ja mitte ehmuda nende mitmete koerte peale, kes haukusid kõigest väest ja üritasid aiast üle hüpata. 72->93->43->mööda suusa-ja metsaradu 94,87 ja 63.
Jäänud oli natuke üle tunni, nii et tuli hakata ennast kiiremini liigutama, aga just siis kui hakkas kiire, ei leidnud ma õiget sihti üles ning mõtlesin proovida jälle punktile 53 umbes-täpselt peale minna. Mööda metsasihti lonkis üks üksik koer ja mina kui suur koerakartja proovisin mitte hirmu üles näidata, aga ennem kui koer meieni jõudis, suutis ema saavutada kokkupuute maaga, mille peale ma hakkasin pigem naerma.->85->66 kus nagu alati hakkas karma minu vastu, tegin väikse porise liu mööda kraavi serva ja minuti pärast olin jää-lumega üsna tihedas kontaktis.Otsustasin tükk aega, kas võtta 34 või mitte, kuigi see oli vaid 300m kaugusel siis aega oli napilt. Nagu eelmine aasta isaga olles ka seekord mõtlesin seda, et me niikuinii hilineme, aga proovin natuke seda hilinemist vähemaks võtta ja võtsime ühe kolmese punkti, mis asus järsaku all ehk see tähendas veel ühte liugu tagumikul nagu ka järgmine punkt 86.
(Foto: Edith Madalik)
Eelviimane punkt 34 ei erine ka kuidagi neist, sest too asus angaari serval, mis oli ümbritsetud vallidega, millest pidi mitu korda tagumiku peal alla laskma. Selles punktis avastasin, et olin kaotanud kompassi,aga kuna polnud päris kindel, kus see võis olla siis ei hakanud tagasi minema ja minna oli vaid puntki 45. Ja just siis kui kompassi polnud, tahtsin kontrollida, kas asun õiges kohas aga õnneks inimesed olid juba metsast välja tulnud ja finiši poole liikumas ja nii ka meie koos nendega. Punkti 45 oli suht saast minna läbi rägastiku ja peale seda jäi umbes 800m lõpuni jõuda. 4minutit oli aega ja ema tagant lükates ning motiveerides, mis muidugi lõppes ütlusega, et jää vait, hilinesime vaid 2,5minutit ehk 3trahvipunkti.
Kokkuvõttes saime 60.koha ja naistes 6, mis üllatavalt hea koht arvestades meie tempoga. Ema jäi ka lõpuks rahule kui kuulis mis kohale me olime ja mina sain hea trenni peale pausi. Ilmaga oli nagu ikka spordivõistlustel, ideaalne,sest täna, päev peale võistlust sajab juba valget laia lund.
Peale võistlust mõtlesin, et peaks vähemalt minema kontrollima punkti 34 ja 86, sest ma teadsin, et ennem seda mu kompass ära ei kadunud ja peale neid punkte oli see juba kadunud. Läksimegi astangu peale ja isa ronis juba järsakust alla, kus ma leidsin oma kompassi lume sees lamamas. Õnne kui palju, sest see oli ostetud Venemaa 24h rogaini MMilt ehk tähendas rohkem kui kõigest suunanäitaja.
Kuna eelmise päeva võistlusest oli vähe, siis käisime üle-eelmise aasta talverogaini paari punkti otsimas Muraste paepaljandil ja Peeter Suure merekindluse raudteejaama juures.
Järgmine kord läheb HP-Sport Team rajale juba laupäeval Linnarogainil 🙂
Helis Pajuste blogi 