Juba kolmandat korda toimuval linnarogainil oli kohal ka HP-Sport Team ja HP-Sport Team plus. “Esindusvõistkonnas” oli isa ja Heleri, kes läksid supernova klassis 2h rajale. Elinal ei olnud võimalik tulla seepärast läksin rajale koos Kadriga, kellega olen eelnevatel aastatel ka jooksnud. Temale oli see esimene raskem trenn/võistlus pärast käeoperatsiooni ja arvestada tuli sellega, et suurt tempot ei hakka tegema. Eelneval päeval võistlusinfot lugedes oli teada, et punktid lähevad ka Pilpakülla, seega kui sai kaardid pool tundi enne stardipauku kätte, siis hakkasin planeerima kohe rada, mis läheks kindlasti läbi Pilpaküla. Samuti paistsid head punktid linna vahel ja lennujaama all, kuid sinna jõudmine oli väga vähe tõenäoline.
(Foto: Silver Eensaar)
Esimene punkt 31->32->63 Lasnamäe ümbruses ja nagu võistlustel alati, siis esimesed punktid lähevad sisse harjumiseks ning mööduvad lennukiirusel. Edasi hakkas aga stardi adrenaliin alla minema ja tempo langes sellega. 81 oli Väo karjäärinurgas ja minu jaoks oli üllatus, et Peterburi tee ääres selline asi on. Järgmine punkt 48 oli autode romulas oleval minibussi uksel. Ma arvan, et ise me seda poleks kohe näinudki, aga enne meid tuli just üks tiim sealt. Edasi 74 minnes, mis asus keset ei midagi, läksime elektriliinidest suunaga metsa. Kaotasime seal üsna kaua aega, sest maapind oli soine ja väga vesine ning väike eksimus tuli puntki otsides sisse. 74st panime suuna tee peale ja läksime otse läbi rägastiku ning võis alata tee minu unistatud Pilpakülla. Eriti tore oli see sellepärast, et mõne kuu pärast lükatakse kõik need majad kopaga kokku. 40->82 vetsu uks ja mööda mudast teed edasi joostes tuli meile vastu Seiklushunt, kus tagarindel olev Arvi mõtles natuke lumesõda mängida->54 ja nagu ikka, siis üks punkt on igal rogainil, mis pannakse kuhugi ülesse, nii et mina pean upitama, et seda kätte saada. Kadri lippas juba punktist minema, kuid kaasvõistleja õnneks aitas mul Si-pulgaga jaamani jõuda.
Mööda Pilpaküla kraave ja väikseid teid võtsime viimase Piplaküla punkti 64.Järsku karjus meile mingi vene mees. Kartsime, et nüüd tuleb juba mingi sõimamine, kuid hoopis tulid ergutuslaused, et konkurendid läksid 5min eest siit mööda ning me peame jooksma kiiremini. Koerte haukumise peale jooksimegi edasi vähe tsiviliseeritumasse kohta. Sõjamäe maha jäetud majade juures, kus olin umbes kuu aega tagasi käinud sõpradega, oli punkt 49. Mööda tühermaad 61 ja 70. Otsustasime tükk aega, kas minna veel lõunasse Pae pargi punktide juurde või mitte, aga Kadri ei olnud eriti vaimustuses sellest, tema jalad olid juba üsna läbi. Seega otsustasimegi võtta punkte finiši ümbruses.Järgmine punkt oli väikse nire ääres kalapüüdva vanema naise juurest võetud punkt 33. Edasi otsustasime selle järgi, et kus tuleb ennem roheline tuli, kas teel, mis läheb punkti 34 või 55. Viimasesse punkti mineva tee roheline tuli hakkas ennem põlema ja väikse eksimusega võtsime punkti 55. Esimese ropsuga lihtsalt ei lugenud, et punkt asub maja sisenurgas.->34->35. Pidime jooksma järgmisesse punkti 30, sest kaugelt oli näha, et Tomi oma goproga filmib seal. Viimaseks punktiks jäi 38. Kontrollajani jäi veel 10minutit, mis näitab, et oleks võib olla jõudnud veel võtta vähemalt ühe punkti linnatänavatelt.
(Foto: Assar Jõepera ja Silver Eensaar)
Heleri ja isa ootasid meid finišis väga rõõmsate nägude, sest nad ei saanud just väga palju vähem punkte kui meie kolme tunniga ja nad olid supernova klassis kuuendad, mis on väga tubli saavutus nende poolt. Meie tulemus jäi aga kehvakeseks ning lennujaamast lõuna poole me ei jõudnudki, kuid vähemalt ilus laupäevane päev sai veedetud ja uusi kohti sai avastatud. Läbisime linnulennult 17km ehk reaalselt umbes 20km. Järjekordselt super korraldus ka Ace Adventure Teami poolt.
Helis Pajuste blogi 