130km ilu ja valu

Soov üksi metsa minna kõikus mul meeles juba ammu. Nägin filmi “Wild”, mis innustas mind veel rohkem võtma ette matka Eestimaa metsadesse. Sügisel oli juba soov suurem ning veetsin tunde RMK matkateed vaadates. Jõuludeks sain ma väikse telgi ning see kõik hakkas muutuma aina reaalsemaks. Järsku jõudiski aeg, mil olid eksamid tehtud, lõputunnistus käes ning aega kuhjaga. Nädal enne planeeritavat sõitu olin ma üsna kõhklev, ostsin oma esimesed matkasaapad ja matkakoti. Üksi metsa minna tundus siiski hirmus, kartus kohtuda loomade (eriti koertega) või ebameeldivate inimestega oli suur. Ostsin veel koeravile ja pipragaasi, vähemalt sellega kasvas julgus.

Ähijärvele sõit, kust algas mu tee, oli üsna meeleolukas. Sealt sai mu suurem rogaini pisik ju kunagi 2009.aastal alguse, sest osalesin oma esimestel tiitlivõistlustel 24h rogainis. Google maps saatis meid läbi väiksemate asulate ning raadiost tulev Eesti sült lõid laheda Lõuna-Eesti idülli.

Hommikul pesin jääkülma veega veel nägu, kas tõesti ma tahan minna üksi selle hiiglama suure kotiga metsa? Ei tea küll kellele või mida ma tahtsin tõestada aga võtsin mäenõlval endale koti selga, kust ma kunagi alustasin varahommikul koos isaga jooksu, ja suundusime Ähijärve looduskeskusesse, et saada kaart ja asuda teele. Ilme, mis RMK töötaja tegi kui kuulis, et üksi lähen, oli hindamatu. Seda ilmet nägin ma muidugi päris mitu korda kui rääkisin kohalikega.

 

 

 

 

Esimesed kilomeetrid möödusid kiirelt, osaliselt ka sellepärast, et minuga koos jalutasid veel üks õdedest ja isa. Temperatuur oli kõrge ning koos märja metsaga tekitas see täieliku troopika. Esimese loomana nägime kohe väikest jänkut. 8.kilomeetri postijuures pöördusid nad tagasi ja aeg oli sammuda üksi edasi. Siin alles sain aru kui raske see kott tegelikult on, esimesed pisarad tulid kiirelt. Kummaline ja uus tunne oli kõndida ihuüksi metsas. Tavaliselt ei julge maakodu lähedalgi üksi metsas käia ja nüüd Lõuna-Eestis.. Varsti jõudsin Taheverre, kus kubasin poest endale ühe kosutava jäätise. Kerge murdega müüja pakkus veel kohvi ja keeldumise peale hakkasime arutama, miks noored enam kohvi ei joo. Eriti tüdrukud, kas tõesti arvatakse, et see hoiab saledamat joont?!? Samuti kurtis selle aastase turistide kahanemise pärast. Peale toredat jutuajamist suundusin edasi teele. Enamik aega kulges tee mööda metsa- või kruusaradu. 20.kilomeetriposti juures helistasin isale. Väiksena rogainidel käies oli just peale 20.km mu murdehetk. Kuigi vanust on juurde tulnud, siis see kilomeeter oli ka seekord raske. Kaua ei saanud pisardada, sest vastu kõndisid mustikalised, vanemat sorti paar, kelle silmad läksid mind nähes särama. Nii ka mul.

Kilomeetripostid hakkasid tulema aina hõredamalt, kott muutus aina raskemaks. Saabusin väiksesse külla, istusin hetkeks kivile ja imetlesin neid ilusaid aedu Koiva jõe kaldal. Lõpuks jõudsin Tellingumäe telkimiskohta. Läbitud oli umbes 37km. Istusin hetkeks maha ja võtsin lõpuks mitu tundi seljas olnud suure kivimüraka seljast. Ilma kotita käisin hetkeks kui joodik, tasakaal puudus täiesti. Panin telgi püsti ja tegin endale õhtusöögi. Väsimus oli metsik, palavus võttis veel viimsegi energia ära ning söökki ei teinud tuju paremaks. Käisin Tellingumäe torni tipus ära või no lonkisin sinna tippu, sest matkasaapad olid juba peale esimest päeva teinud korralikud villid. Kella 8 paiku hakkasin juba magama sättima, sest äratus oli plaanis 6.30. Enne oli vaja teha aga villid katki ning ravida oma jalgu natuke.

Hommikuks oli õhtul kogetud väsimus ja tüdimus asendunud juba positiivsemate mõtetega, vähemalt hetkeks. Panin telgi kokku, sõin kiire hommikusöögi ja 7.40 asusin uuesti teele. Algus oli äärmiselt raske, jalad natuke kanged ning ees ootas 24km pikkune lõik järgmisesse peatuskohta. Mööda kruusateid jõudsin metsateele. Varahommikune hämar mets, mudas olevad loomajäljed ning mõne aja tagant olevad jahitornid tekitasid väikest närvikõdit. Kas ma kohtan mingit looma või mitte?!? Õnneks kohtasin jälle vaid kahte jänkut. Edasi pikad kruusateed põldude vahel. Kaugelt paistis tume kuju, jõudsime üksteisele aina lähemale. Mees oli üleni mustas, üsna karvane ning minu esimene reaktsioon oli pipragaasi koha kontrollimine. Tuigerdades möödus ja soovis hoopis head teed. Seekord läks hästi.

Kui olin 17km kõndinud, hakkasid pilved kogunema ja müristama. Otsisin välja oma vihmakeebid ning leidsin kotist issi peidetud soki ning kirja, et mõtetes on nad minuga. Ühel hetkel tõmbas täitsa tumedaks ära ning tuul tõusus märgatavalt. Edasi paistis lage ala, seega mu ainuke mõte oli mitte minna edasi ja jääda väikse puudeallee alla seisma. Tuul tõusis veelgi, hoidsin puust kümne küünega kinni ning tugevama tuuleiiliga kõikusin koos puuga. Hakkas sadama padukat ning müristaminegi tuli lähemale. Vähemalt veerand tundi seisin seal puu all vihma käes. Üsna läbimärg juba. Tumedamad pilved läksid üle ja mõtlesin jätkata teed. Kruusateest oli saanud juba kerge oja. Jalad läbimärjad ning villid aina valusamad. Tuli käik Lõunatippu, jätsin oma koti põõsasse, sest hiljem oli vaja tulla samasse kohta tagasi. Seega sai 6km käia ilma kotita ja see oli ikka metsikult hea tunne. Teel oli üsna palju maha kukkunud puid ning erinevas suuruses oksi. Pikad sirged teelõigud viisid mu Metsavenna lõkkekohta, mis asus üsna väikse asula sees. Sealt lootsin täiendada oma veevarusid, kuid muidugi on sel päeval kui mina sinna jõuan pood kinni. Terves piirkonnas oli elekter ära ja seega vett polnud võimalik ka küla kraanist saada. Õnneks trehvasin meest, kes saatis mu allika juurde, kust sain vajaliku veevaru. Kaalusin pikalt, kas riskida ja võtta ette tee Paganamaale või mitte. Õnneks ma selle mõttega kaasa ei läinud, sest hetkeks istudes oli uuesti pea võimatu kõndida. Panin kiiresti telgi üles, sest oli näha, et varsti tuleb uus sadu. Loputasin riided ära, sõin, proovisin jalgu paremaks teha ja jäin magama. Taaskord läbitud kilomeetreid tuli u 38km.

Ärkasin öösel mitu korda, sest oli kohutavalt külm, niiske ja paduvihma sadas väljas, rääkimata suurest tuulest. Lükkasin äratuse edasi, sest tuju hakata liikuma paduvihamaga puudus. 9 paiku sain kerge vihmaga läbimärja telgi kokku ning asusin mööda kruusateid liikuma. Seekord nägin jälle jänest, häästi suurte silmadega üsna priskekest. Esimesed kilomeetrid möödusid taaskord äärmiselt vaevaliselt ning raskelt. Jõudsin heinamaale, kus hein oli kohati kaelani. Äärmiselt raske rajalõik nii vaimselt kui füüsiliselt. Üles alla heinamaal. Ühel hetkel näitas rajamärgitus kerget pööret. Natukese aja tagant läks tee kaheks, otsustasin minna teed mööda, mis sobis paremini tema järjeks, sest ühtegi uut märki polnud. Kõndinud u 15min edasi sain aru, et olen vist vales kohta. Ühtegi kilomeetriposti polnud ka ju olnud. Tagasi kõndimine tundus juba mõttetu, nägin eespool ühte talu ja kõndisin mõtlemata sinna poole. Keskeas mees kinnitas fakti, et olen teelt kõrvalt. Lootusetuna hakkasin juba tagasi kõndima, kuni oli kuulda naise hõikeid, et ootaksin. Seletas, kuidas ma saan kõige paremini teele tagasi. Selleks oli vaja minna läbi lehma karjamaa üles nõlvale ja sealt ühe männi tagant leida vana hobusetee, mis praegu küll üsna metsaks kasvanud, kuid aru saab ikka. Naine veel imestas, et julgen üksi võõras metsas olla. Temagi, kes elanud terve elu siin ja tunneb metsasid hästi, ei oleks nii julge seda tegema. Tänu tema seletusele, nägingi lõpuks rohelist valget rohelist märgistust, mis tähendas, et tagasi õigel teel. Õnn missugune. Mööda Paganamaa matkarada jõudsin telkimiskohta, kus oleme perega käinud, taasavastamisrõõm. Rada kulges mööda üsna väikest rajakest, mudane ja üsna libe. Ühel järsakul libises jalg aga alt ning pikutasin siis sellili mudas. Natuke edasi minnes oli vaja ronida üle puu. Hakkasin ühe jalaga üle puu astuma, kott oli aga nii raske, et tõmbas tagasi ja kaotasin jälle tasakaalu.

Edasi kulges tee mööda külavaheteid Pähnile. Olin jälle segaduses kuhu minna. Läksin küsisin meestelt, kes tegid taamal tööd. Üks meestest oli mu nõus teeristi ära viskama, kuid sai aru, et asi põhimõttes jalutada ise. Jalutasin siis edasi kuni see üks meestest must mööda sõitis ja lehvitas. Minuti pärast sõitis aga tagasi, keris akna alla ja ütles, et põhimõte põhimõtteks aga tema südametunnistus ei luba mul kõndida üle elektriliinist, mis tormiga üle tee kukkunud. Seega viis ta mu üle elektriliini ja sain edasi jalutada. Varsti tuli 100km silt ning Pähni looduskeskus. Seal tegin 2km lisatiiru, et minna vaadata ära kõlakojad. Minu jaoks kerge pettumine, piltide pealt tundub kõik kuidagi võimsam aga lahe mõte siiski. Tuli kõige raskem lõik Luhasoole. Tee kulges kõigepealt mööda kruusateid, aga siis läks väiksemale teele ning lõpuks  läks tee edasi mööda heinamaad kulgevat väikest loha. Kell hakkas juba 7 saama ja ma olin kõrvuni heinas. Luhasool ootas mind hunnik kihulasi. Läbitud kilomeetreid jälle 36 juures. Tegin kiirelt supi ja suhkruvee ära ning pugesin telki sööma, ka seal olid kihulased. Jalad veel rohkem villis ja valusad, heitsin magama.

 

Öö oli kohutav, külm ja niiske. Hommikune õhk polnud ka just kõige soojem. Panin pudru keema ja samal ajal pakkisin kiirelt asjad, sest kahtlased pilved hakksid lähenema. Sellel ajal mõtles aga tuul mu pudru poti ümber ajada, ega uut ei viitsinud enam teha, seega sai kookida pudru muru seest. Esimesed viis kilomeetrid olid rasked. Just siis, kui jalad hakkasid juba harjuma, jõudsin heinamaale. Järgmine lõik oli ojakaldal, eelnev torm ja pidev vihm oli oja nii üle uputanud, et kohati pidin käima põlvini veel. Sinna mu teibitud jalad ja villidel plaastrid läksidki. Jõudsin väiksesse armsasse asulasse Viitina. Imeilus järv ja need mõned krundid veel ilusamad. Külapoest lubasin endale head paremat, mida kohalike külameestega järvekaldal nautida. Teipisin oma jalad uuesti ära ning hakkasin mööda asfladit Rõuge poole kõndima. Kui muidu keha harjunud 50kg, siis nüüd neid kilosid ikka tunduvamalt rohkem, mida kanda. Peale selle raskuse ka kõva teekate üles-alla hakkasid järku põlvedele.

Mööda väiksemaid teid jõudsin Rõugesse. Muidugi suutsin ka seal teelt kõrvale minna. Istusin hetke Suurjärve kaldal ja pisarad hakkasid voolama. Nüüd oli murrang. Kõht üsna tühi, jalad surmväsinud, teelt natuke kõrval ja tuju null. Kogusin end natuke ning läksin tagasi, et leida üles õige tee. Jalutasin veel kilomeeter kaks kuni tuli 130km silt. Siis helistasin aga isale ja ütlesin, et nüüd on kõik, tulen bussiga ära. Isa soovitas  võtta järvekaldal kämping ning puhata natuke. Kämpingusse jõudes võtsin jalanõud ära ja istusin üle tunni, et lihtsalt koguda ja puhata jalgu. Lõpuks otsisin kotist üles märjad riided, et need kuivama panna. Ikka enamus riided olid läbimärjad ja pideva saju pärast veel kuivamata. Õde oli kohe kõrval koolis trennilaagris ja mõtlesin, et lähen korra piiluma teda. Mind nähes jooksis ta nuttes mu juurde, sest oli kartnud, et metsloomad mu ära söönud. Muljetasime koos ta klassiõdedega kuni nad trenni tagasi läksin. Ise läksin kohvikusse, et süüa üle mitme päeva midagi tahkemat ja paremat kui pakisupp. Õhtul tegin longates väikse linnatiiru, käisin vesioinaste ja allika juures. Õhtul magama minnes polnud  veel kindel, kas homme bussiga minna koju või jätkata.

Hommikul ärgates sain aga aru, et need jalad ei liigu enam, jalad olid nii paistes, et jalanõudki ei läinud enam jalga. Seega jäi hetkel kilometraažiks nelja päeva kokkuvõttes 130km. Poleks eal uskunud, et üksi metsa lähen. Ma ise olen enda üle ääretult uhke. Koerad, metsloomad, üksindus, pimedus, eksinud tunne- kõik mida ma kardan, kuid antud juhul sain kogu kompoti nelja päevaga. Tuhanded pisarad tegid mu tugevamaks, ma sain ääretult suure kogemuse ja võib olla teinegi kord sean sammud üksi metsa. Ilma vanemate toetuseta poleks ma seda aga suutnud.