Riigieksamid tehtud ja aeg keskenduda spordile ning kirjutada paar lugu. Alustagem siis kronoloogises järjestuses võistlustest, millest pole veel kirjutanud sõnagi.
Eesti Juunioride Meistrivõistlused 2016
Mängisin kõiki kolme mänguliiki ehk üksikut ning sega-ja naispaari. Treeningud olid jäänud väheseks mandlioperatsiooni pärast ja seega tuli võistlustele lihtsalt minna nautima oma viimast juuniori aastat. Alustuseks oli kohe segapaar, mis tundus meile mõlemale võidetav, kuid kui mänguks läks, siis see oli üsna rabe. Mängu lõpuks hakkas juba asi paremini sujuma,aga see enam meid ei aidanud. Edasi oli naispaar. Samuti oli võidetav paar, sest meie paari eeliseks oli väga tugev rabak tagant ja minu kiire võrgu mäng. Geimide algus oli palju lubav, kuid mõlema geimi lõpud vajusid ära. Viimasena oli üksikmängu kord. Alustuseks kohe tugev naisüksik, kus ma proovisin anda mitte lihtsat võitu, ja ma arvan, et see õnnestus. Kaotus tuli hoolimata mu pingutusest ning edasi tuli mängida 9.koha peale. Alguses tuli mu vastu kaks Tartu tüdrukut, mõlemad ma võitsin hetkel küll kindlalt, aga mängust oli kadunud see rõõm, mis oli enne olnud. Kahe mängu vahel oli aega vaid mõni hetk ja ka kolmas mäng hakkas kohe pihta, sest meie 9.koha mäng oli viimane mäng. Vastaseks vana trennikaaslane Sigrid, kellega olen platsil kohtunud peaaegu iga võistlus. Mäng oli mõlema poolt vaadates väga kurb, sest mõlemad olime päeva lõpuks surmväsinud ja üksteise vastu mängimine pole suurim rõõm. Seekord jäin mina talle alla, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tulemused
Järgmine nädal oli kohe Tartus GP-5
Jälle suutsin ma olla vigane ja haige ning võistlustele minek oli vaid sellepärast, et mitte alt vedada naispaarilist ja trennikaaslast Aidit. Esimene üksikmäng oli kohe Laura Vana vastu. Ilmselgelt tuli ta minu mängu kui kindel võitja, seda oli väga näha tema suhtumisest ja juba sellepärast oli ta vastu väga halb mängida. Samas mõni punkt, kus suutsin seljatada oma valud, oli vägagi ilus. Peale esimest kaotust lootsin, et rohkem üksikuid ei tule, sest muidu ei jaksa pärast naispaari mängidagi. Kahjuks tuli mul veel mängida trennikaaslase Kaisa vastu, keda ma viimane kord võitsin. Esimeses geimis juba väheke kartsin, et kas tõesti ma võidan, sest see oleks tähendanud veel rohkem üksikuid, mida ma lihtsalt ei oleks jaksanud. Teine geim kaotsin juba suuremalt ning sai hakata valmistuma naispaariks. Esimene mäng ei olnud raske, kuid meil puudus initsiatiiv ja ei suutnud seda mängu enda kasuks keerata. Seega tuli leppida kaotusega ja edasine loobumisvõit tähendas seda, et oli vaja pingutada veel üks mäng. Sellegi naispaari kaotasime, kuid siin oli juba rohkem meiepoolset mängu ja katsetamist. Suurim eesmärk harjutada Aidiga naispaari sai vähemalt täidetud ja aeg oli siirduda koju end ravima.
ALMA LINNASPRINDI TALLINNA I.ETAPP
Elinaga oli EMile 24h rogainis Hispaanias kirja pandud, seega oli vaja natuke ka joosta koos temaga. Õnneks olin saanud lahti palavikust, mis kimbutas eelmine sulgpallivõistlus. Orienteeruda tuli umbes 3,5km ring Tallinna vanalinnas, kuna võistkonna peale oli üks kaart, siis selle andsin Elina kätte, sest tema oskab tunduvalt kiiremini lugeda kaarti kui mina, orienteeruja siiski. Orienteerumisvigu ei tulnud ning tempo oli hea, lõpus oli vaja küll natuke lükata tagant Elinat, kuid see oli premeeritud pärastpoole, sest saime naisteklassis 3.koha. Teisele kaotasime vaid kuue sekundiga, mis küll Elinat natuke kriipis, kuid väga hea jooks meie mõlema poolt.
Jooksuhooaeg on tihe ning 1.mail oli kohustuslik Viljandi järvejooks.
Ligikaudu 12km jooks osutus esimesele ilusale soojale kevadpäevale, mis tähendas, et päike väsitas korralikult. Esimesed kolm kilomeetrit olid väga hea tempoga, jalg oli kerge ja tõotas tulla hea aeg. Ma ei teagi kas palava ilma, joomatuse ja söömatuse tagajärjel või kõigi nende kolme pärast, hakkasid pihta jälle kõhukrambid, mis kimbutasid mind ka SEB poolmaratonil. Proovisin mitte kõndima hakata, sest teadsin, et see viib lõpuks ka tuju alla. Tuli esimene joogipunkt ning kilomeeter pärast seda sain jälle joosta normaalselt, kuid tempo langes märgatavalt jälle krampide pärast. Hakkasid tulema mõtted, et ema isa kohe tulevad tagant, kui sellise tempoga jooksen ja see närveeritsemine ei aidanud ka kaasa. Leidsin lõpuks 8.kilomeetril taas üles mõnu jooksmisest, joogipunktid aitasid leevendada kõhukrampe ja viimased kilomeetrid läksid juba kiiremini. Finišeerisin ajaga 1:05:49, mis oli märgatavalt aeglasem mu soovist, kuid tervise vastu ei saa, vähemalt võitsin isa rohkem kui 4min jälle. Palava ilma tõttu nii mõnigi jooksja viskas pildi tasku kas rajal või finišis. Vähemalt seekord ei olnud see õnneks mina.
Tallinna Koolinoorte MV orienteerumises
Suurel orienteerumispäeval mõtlesin ka võtta kaart kätte üle poole aasta, sest oli viimane võistlus, kus sain esindada oma imearmast Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi.
Esimesse punkti minnes kahetsesin juba, sest 1:7500 on ikka kohutavalt suur mõõtkava, võrreldes rogainide kaartidega, ja see tähendas punktist mööda jooksmist . Valedele teedele ja kraavidele peale joostes sain aru, et rogain ja orienteerumine sama erinevad kui maraton ja 100m – mõlemas küll pead jooksma, aga totaalselt erinevalt. Üle-üldiselt ei oleks saanud midagi paremat loota kui 9.kohta gümnaasiumi neiude arvestuses, sest hetkel põlve patellofemoraali vigastus ei luba teha jooksutrenni ja minu ette jäid vaid orienteerujad.
GP-Finaal
Viimane hooaja sulgpalliturniir toimus Tallinnas. Tegemist on siis läbi hooaja kestnud GP finaalvõistlusega, kuhu kutsutakse edetabeli alusel 8 parimat naist, meest ja paarismängijad. Sain kutse naisüksikus ning patt oleks olnud mitte kasutada võimalust seal mängida.
Esimeseks vastaseks sain endale kohe trennikaaslase ja see mäng ei osutunud minu parimaks. Jalgadest oli kadunud särts ja mõte ei lennanud nagu oleks võinud. Seega tuli kaotus ja edasi oli vaja võistelda 5.koha peale. Alustuseks tuli mängida endast natuke nõrgema vastase vastu. See tähendas aga seda, et ei tohi lasta põlve sirgeks ja kindlalt mäng ära võita. Vahepeal läks juba asi kriitilisemaks, kuid õnneks suutsin võtta end kokku ja võita see mäng. Edasi tuli minna vana rivaali vastu, keda olen sel hooajal nii võitnud kui ka kaotanud talle. Mängu algus oli punkt punktis kinni ning käis hea mäng. Suutsin oma initsiatiivi peale suruda ja esimese geimi lõpus oli näha tema väikest mõõna, mille tulemusena geim oli minu. Teise geimi alguses kadunud särtsu leidsin natuke hiljem ülesse ning olin kasvatanud piisava edumaa, mis tähendas aga omakorda seda, et lasin põlve sirgeks ja ta hakkas kiiresti järgi tulema. Viimane punkt tuli pooleldi õnne ja pooleldi töökuse pärast. Proovisin päästa täiesti lootusetut palli, mis lendas võrgu tripsuga joonele, see tähendas, et suutsin teda kahe geimiga võita ning saavutada 5.koha.
Helis Pajuste blogi 