Mai lõpp ja juuni algus osutusid väga kiireks tänu võistlusreisidele ja viimaste kooli asjade lõpetamise pärast. Lõpuks võib ametlikult öelda, et ma olen abiturient ja üks aasta gümnaasiumit veel ees.
Mai lõpus toimus GP finaal, kus üksikus oli mindki kutsutud. Esimene mäng Piho vastu ei osutunud just parimaks, servid olid kohutavad ja sellest algas juba mõõn. Lohutusringis läksin Sigridi vastu ja selle mängu võitsin suurelt. Viimases mängus Liisi vastu tuli kõik välja,mäng osutus raskeks ning pidin tõdema vastase võitu. Samas see oli ainuke mäng, millega ma sellel päeval rahule jäin.
Tulemused
Järgmisel päeval toimus Tondirabas Eesti vs Rootsi mäng võrkpallis. Nagu kord ja kohus olime perega kohal. Eesti meeste algus oli küll natuke lünklik, kuid lõpus suutsid kokku võtta ja ka korduskohtumisel võideti taas Rootsit, nii et EMile koht olemas.
Yonex Riga International
28.mail hakkasime Lätti sõitma, toimusid mu esimesed rahvusvahelised võistlused sulgpallis, kus saab maailmaedetabeli punkte. Sõit algas positiivsete mõtetega, kuna koolist olin eelnevalt saanud aasta sportlase tiitli ja palju kiitusi. Esimene mäng toimus noorema läti tüdruku vastu. Esimene geim proovisin võimalikult palju palli lihtsalt mängus hoida, kuna esimene kord uues saalis mängida oli harjumata ja nii tulevad vead lihtsalt. Teises geimis hakkasin rohkem ise ründama ja sellega saavutasin ka edu. Ühe pallivahetusega petsin ära nii enda, treeneri, kohtuniku kui ka vastase. Vaatasin, et pall lendab tagantkäe eesnurgas auti ja ei hakanud võtma, ühel hetkel mõtlesin ümber ja lõin palli üle. Teiseks vastaseks oli vene mängija. Esimene geim ma ehmusin täielikult ära tema lõigete pärast. Mitu punkti lihtsalt jäin keskele seisma ja passima kuhu see pall lendab, aru ei saanud kuidas või kuhu ta lööb. Teises geimis võtsin end kokku ja proovisin anda endast kõik. Suutsin rohkem palli mängus hoida. Tagantkäe löögiga lendas mul isegi korra reket ära, kuna too oli liiga lõdvalt käes. Üldkokkuvõttes, üksikuga sai jääda rahule, kuna ei andnud vähemalt ise alla. Tuleb muidugi rohkem jalgadega tööd teha, kiiremaks ja madalamal olla.
Õhtul käisime jalutamas linna peal, hotell asus rikkamas rajoonis, need majad, mis mere ääres olid, olid isegi uhkemad kui printsessi lossid lastefilmides.
Aidiga paar oli meil järgneval päeval alles nelja paiku ja ei tahtnud hommikust peale hallis olla, kuna see väsitab ära enne mängu. Nii otsustasime koos Mari Anni ja Aidiga minna loomaaeda. Riia loomaaed asus kümne minuti jalutuskäigu kaugusel ja loomaaias veetsime 2 tundi. Tegime nii kaelkirjakutega selfisid, kui ehmusime kassi peale , kes üle tee läks, kuna kartsime, et ta võib olla puurist välja saanud ilves või mõni muu kaslane. Igastahes oli tore natukene mängida turisti ja jalutada päikselises loomaaias. Naispaari mäng oli tšehhi tüdrukute vastu ja juba algusest peale osutus mäng raskeks. Mõlemad olid pikad tüdrukud ja võrgus väga head. Pidime ise võtma rünnaku enda kätte ning need punktid mis me saime, saimegi tänu enda initsiatiivile. Lõpptulemusena olid nemad ikkagi meist paremad, kuid vähemalt täienes kogemustepagas ja uusi mõtteid, ülesandeid suveks endale seatud. Tulemused
Tallinnasse jõudes ei jäänud ma kauaks koju, sest järgmisel päeval hakkasime Emumäele sõitma. Emumäe jooksul peab läbima 10km, need on alati raskeimad jooksukilomeetrid, kuna joostakse ümber Põhja-Eesti kõrgeima tipu-Emumäe. Oleks siis korra ülesse ja alla. Kuid nii see pole. Viimane kilomeeter on kui kirss tordil, ainult ülesmäge mööda heinamaad.
Vaimne võistlus toimus juba enne starti isaga. Kumb võidab seekord. Tüüpilised laused: “mul on ikka jalg nii pehme”, “täna tervis vastu ei pea” ja “täna sa ei jaksa küll mu tempos püsida” käisid mitu korda jutust läbi. Stardi kõlades, esimene kilomeeter oli alla mäge. Püüdsin isal kannul püsida, et ei tekiks kohe alguses suurt vahet. Esimene kilomeeter 4minutiga, mis ikka meie jaoks kiire start. Kuna järgmised 2km olid tõusvas joones, siis kilomeetri aeg läks ka 5.30 juurde. Ühel rängimal tõusul kalpsasin isast mööda nagu väle jänes ja proovisin võimalikult suure vahe sisse joosta, kuna psühholooghiliselt on tal siis raskem järgi joosta. 4kilomeetri pealt öeldi, et ma olen kolmas naine. Seljataha vaadates avastasin, et 200meetri kaugusel on mulle järgi jooksmas üks õrnema soo esindaja. Proovisin oma tempot hoida, pidevalt end motiveerides sellega, kuidas ma üks aasta olin enda vanuseklassis iga jooksuvõistluse neljas. Seekord seda juhtuda ei tohi. 7.kilomeetril jooksin koos mehega, kes ei tahtnud mulle alla anda ega mina ei saanud temast nõrgem olla. Väikestel tõusudel proovisin eest ära minna, tema tuli järgi ja nii aina kasvas meie tempo, kuni ühel künkal ta ei jaksanud enam sammus püsida. Enne viimast pikka sirget tõusu mööda mäe nõlva, piilusin veel seljataha, et kindlustada kolmas koht. Mäe nõlval nägin õdesid, kes jooksid oma viimaseid meetreid 5,5kilomeetrilisel rajal. Enne finišit on nii järsk tõus, kus joostes igastahes üles ei saa minna, pigem roomates. Kättega end üles tõmmates.10km läbimiseks kulus aega 49:29.8. Minu jaoks üsna üllatavalt hea tulemus, kuna viimasel ajal pole jooksnud väga kilomeetriaegu alla viie minuti, eriti positiivseks tegi seda sellise profiiliga raja läbimine. Samuti ilm, mis on alati olnud Emumäel väga palav, oli ka seekord. Päike lõõskas peale ja oli suviselt soe. Kokkuvõttes naistest 3, kuid neiud (alla 46) teine koht. Kõige parem selle asja juures, isa võitsin 5minutiga.
Peale jooksu käisin mina, ainukese pere julgena, järves ujumas. Külastasime Jõgevat, Puurmanni mõisa ja õhtu plaanisime veeta Pedja jõe ääres. Ennem seda tegime süüa ja läbisime Selli-Sillaotsa matkaraja. Kui olime jõudnud telkimisplatsile, kiskus juba pimedaks ja tuli kiiresti telk püsti seada, õhtune kanasašlõki tegemine ja võis pugeda magamiskotti. Kohe, kui olin magamiskotti end sisse seadnud tõusis tuul ja mõne hetke pärast hakkas ka vihma sabistama, milline ideaalne ajastus. Enne kui hommikuäratus kätte jõudis, segasid püssipaugud mitu korda und. Lähedal asus kaitseliidu lasketiir ja muidugi oli neil vaja hakata tulistama enne kaheksat hommikul. Tänase päeva ülesanne oli läbida Altmetsa matkarada enne kolme, kuna siis lubasid norrakad meile vihma, mis etteruttavalt öeldes ka pidas paika. Nii vahelduva loodusega rada, kui seal oli, ma küll ei tea. Oli sünget metsa, kui ka kullerkuppe täis heinamaad. Samuti ronisime Altmetsa vahitorni, kus tegime väikese söögipausi. Rajal võis leida ilusaid puusildu ja mis lõbusaim raja juures, trossi otsas olev puujupp, mille peal sai kiikuda Pedja jõe peal. Ainukesed julged meie perest, mina ja isa, nautsime seda täiel rinnal. Tagasi telkimiskohta, auto juurde jõudes, tõusis tugev tuul ja hetke pärast hakkas ka tibutama. Järjekordne ideaalne ajastus ära minekuks. Järgmise peatuse tegime Põltsamaal, kuna tahtsime süüa ning näha eelpool mainitud Eesti vs Rootsi korduskohtumist ETV vahendusel. Sattusime kohvikusse, kus täpselt suure teleka ees oli üks vaba laud, nagu meile mõeldud. Nii sõime kõhud täis hea võrkpalli saatel ja tegime väikse tiiru ka Põltsamaa peal ja lossi hoovis. Koju jõudes olid kõigil ninad punased, kuna ilm oli olnud super.
2.juunil, kui kõik kooli asjad said ilusa punkti, startsime sulgpalliklubiga Leetu, kus hakkasid järgmised sulgpalli võistlused, Yonex Lithuanian International 2015. Läksime üks päev varem kohale, kuna peale 7h autosõitu oleks olnud natuke raske mängida. Iga sõidetud tunniga kasvas temperatuur, kuni Leetu jõudes oli seda koguni 29kraadi. Õnneks olin võtnud suvisemad riided ka kaasa, ilma nendeta oleks vast üles kuumenenud.
Sportlastel on alati kaasas oma kaisukaru.
Käisime Kaunase linna avastamas ja nautisime hotelli rõdul päikest. Hotell asus meil saalist jalutuskäigu kaugusel ja rõdu oli sama suur kui tuba ise. Järgmisel päeval enne mänge võtsime veel päikest, kuna kes teab millal Eestisse sellised suvekraadid jõuavad. Üksikmängus oli mul vastu soome tüdruk, kes on U19 Soome koondises ja teadsin ainult seda, et paarismängudes on ta tugev, kuid üksikus võhma vähem. Saal oli tunduvalt suurem kui Lätis ja seega alguses oli raskem ära harjuda. Sooja tehes ei saanud üldse aru, kuhu ma löön või kui tugevasti. Mängu alguses suutsin kohe oma mängu peale suruda, kuid geimi lõpp vajus ära. Hakkasin tegema rohkem vigu ja ei suutnud sellist mängu teha nagu alguses. Teises geimis lõpus suutsin hakata omale mugavamat mängu mängima. Palli lihtsalt mängus hoides ja vahepeal üllatades rabakud lüües teenisin endale palju punkte. Kuid mitte piisavalt, kuna teise geimi suutis ta ka endale võtta, nii et mängu võit oli tema. Kui ma oleks kohe pärast mängu kirjutanud blogi, siis oleksin vast haletsenud kui valesti ja lollilt ma mängisin. Muidugi ma mängisin kohati lollilt ja valesti, kuid see polnud sugugi nii halb. Paar korda mängu jooksul läksid ka jalad alt ära, kuna väljak oli kohati nii libe, et midagi teha polnud. Terve õhtupoolik oli vaba, mille sisustasime mängude vaatamise, linna peal jalutamise ja kaartide mängimisega. 4.juunil oli meil Mari Anniga naispaar. Vastasteks Läti naispaar ja üks naine oli Läti esinumber. Kuna mäng oli alles kell 7 õhtul, siis enne mängu magasime tunnikese bussis ja jalutamas linna peal. Algselt oli plaan jätta Sefera täiesti mängust välja, kuid lõpuks see siiski nii ei läinud. Alguses suutsime rünnata ja ehmatasime eduseisuga neid ära. Vastasid meile mitme kõrge palliga otse tagasi ja siis nad hakkasid enda mängu peale suruma. Teine geim lagunes juba täiesti ära lihtvigade tõttu. Kuigi ka naispaar oli täiesti võidetav vastane, siis tuli hakata sõitma kodu poole ilma võitudeta. Uus kogemus, uued vastased ja uued ideed olid igastahes saadud.
Fotod tegi Karl-Rasmus Pungas 🙂 Tulemused
Terve öö kestnud sõit lõppes kell 4hommikul, kaks päeva sai puhatud ja siis pühapäeval, 7.juunil oli xdreami start Tartus.
Kui rattaid hakkasime rattaalasse panema, selgus, et isa rattal ei tööta pidurid. Isa kruttis ja kruttis kuni pidurid korras aga nagu rajal selgus, oli liiga palju kruttinud ja tal oli terve aeg pidur kergelt peal. Isegi 20km/h oli tema jaoks piin. Enne starti käisime veel raekoja platsil rannavõrkpalli vaatamas ja nagu sportlased ikka, sõime hotdogi ja jõime kokat.
Esimeseks ülesandeks oli lugeda garaaži uksed kokku, jagasime omavahel garaažid ära, kuid nagu finišis selgus, lugesime ikka valesti. Natuke arusaamatuks muidugi jääb, kust need 20ust, mida me ei näinud, olid. Samas kandis, kus garaažid olid, oli väike valikorienteerumise jooksuetapp ja pärast istusime rataste selga. Esimesed rattapunktid olid ma pakun krossirajal ja järgmiseks sõitsime Eesti Rahva muuseumi taga oleva hoone juurde. Terve raja vältel muljetasin veel Tartu Seikslushundi rogainist, kuna mõned kohad olid samad. Rattarallil ma ütlesin kohe isale, et ma ei saa midagi aru ja et tema peab ees sõitma. Kui C-rajal olin sugulastega, siis pidin lihtsalt kuidagi aru saama rattarallist aga Tartu omast ei saa siiamaani aru. Üks punkt oli kahjuks ära varastatud, ja sealt järgmisse punkti minnes jooksis isal kergelt juhe kokku. Ühes hoones asuvas punktis sain ma aru, et seiklusportastel pole viisakusest sooja ega külma. Punkt asus hoone keldris ja oleks siis järjekorras võtnud kõik rahulikult punkti ära…ei, ikka tuli inimestel hakata trügima ja sellega rohkem aega raisata. Vahepeal oli tunne, nagu oleks nähtamatu, lihtsalt talluti üle ja lükati kuhu jumal juhatas. Peale ratast jõudsime kanuusse. Otsustasime minna alguses alla voolu. Kanuu möödus ilma suuremate äpardusteta ja edasi oli jäänud jooksmine. Nägime rebast ja tegime mudarallit. Nimelt ühte punkti minnes oli muda, muda ja muda. Samas sel hetkel ei teadnud, et veel hullem muda tuleb ees. Jooksuetapil tegime ühe vea, kuna ei suutnud tuvastada kraave, kuid lõpp hea kõik hea. Jäänud oli veel ratas ja viimased jooksu meetrid. Rattaetapil asus üks punkt Aruküla koobastes ja poolsaare punkt oli ikka omamoodi klass. Kõnnin kõnnin, kuni üks hetk olen puusani mudas. Kõnnin edasi ja ükshetk vajun isa ees jälle puusani mutta. Polegi vaja ilusalongi mudamassaži minna. Rattaga sõites peale isa jalgratta piduri oli probleemiks tuul, mis tahtis kohati ära lennutada. Rattad ära pandud ja viimane jooksupunkt võetud, jäid järgi vaid lisaülesanded. Isa läks mööda köisredelit alla ja sai natuke Emajões ujuda. Mina sõitsin aga trossil jõkke, ujusin (vahepeal oli tunne, et seisin, kuna tuul oli vastu) paadisillale ja proovisin sealt üles saada, mis osutus ikka väga raskeks. Käed ei ulatanud paadisilla äärele ja kui väikse hüppega sain peale, siis üles end tõmmata oli üsna raske. Mitu korda proovisin, kuni viimaks õnnestus. Ronimisest olid käed niigi läbi, kuid enne finišit tuli ronida ühest tornist teise mööda köit. Seda pidi tegema jälle kaks liiget ning läksime isaga uuesti tegema. Ronisin nagu ahv, sääred olid üle köie ja kätega kõndisin edasi jalgu järgi tõmmates, mis alguses kohe üldse ei arenenud. Poole peal mul oli küll selline tunne, et kukun alla, kuid siis oleks pidanud uuesti proovima. Ergutamise ja jonniga liikusin lõpu poole, kuni isa panni käed kukla alla ja ühel hetkel libisesid jalad köielt ära. Õnneks olin piisavalt teise platvormi juures ja ei kukkunud alla. Rajal olime 7h. Kokkuvõtlikult oli super ilm (särk selga päevitatud) ning rada oli vaheldusrikas ja huvitav. 🙂
2 viimast fotot meelistoom.eu
Eiran natuke blogi pealkirja, kuna kuues väike võistlus oli täna. Nimelt käisin päevakul, oma elu kolmandal päevakul kui ma ei eksi. Viimane oli oma 5aastat tagasi. Botaanikaaias toimuval võistlusel lasin Tomil, rajameistril, ise rada valida, kuna ma ei jaga nendest midagi. Alguses oli natuke harjumata nii suure mõõtkavaga joosta, kuid õnneks kõik punktid möödusid ilma suuremate vigadeta. Ei hakanud kiiret tempot tegema, kuna tulin otse trennist ja jalad natuke väsinud eelnevatest võistlustest. Olin 20minutit ära jooksnud, finišisse juba läinud ja lugesin maha, kui korraldaja küsis, et kas ma meelega läbisin pool rada. Nimelt teisel pool läks rada edasi, nii et läksin uuesti rajale. Vähemalt sain kõik punktid kätte ja natuke orienteerumist ka harjutatud.
Järgmine võistlus hetkeseisuga on Tšehhis, Euroopa meistrivõistlused 24h rogainis. Enesetunne ja füüsiline paistab hetkel väga hea olevat, nii et nüüd vaja veel teha trenni ja puhata enne võistlust!!!
Päikest 🙂
Helis Pajuste blogi 